Tänane hommik pakkus mulle seda võimalust, et sain proovida Tallinna linnaliikluses autojuhina hommikusel tipptunnil hakkama saada. Ja kohe sain aru, et ma olen ikka maalt ja hobusega.
Ma tõesti kulgesin omas mullis, sest asusin teele kohalejõudmiseks vajaliku ajavaruga ja ega ma tegelikult ei pidanudki minuti pealt kohal olema, öeldi, et hommikupoolikul võiks see kohalejõudmise aeg olla. Niiet, kiiret polnud mul kuhugi. Ja seetõttu ma ilmselt ka ei hoolinud tavalisest linnakiirusest, kus spidomeeter peab kindlasti 60 km/h näidu kohal seisma. Aga see selleks, sellest kõigest sain ma aru alles hiljem, kui kõik see, mis juhtus, juba juhtunud oli.
Lugu siis seesugune, et oli üks kaherealine pööre kahest reast kahte teise ritta, mina äärmises reas, vaatasin, et mahuksin kenasti mööda sisemises reas pöörajatest, kes ei tahtnud sisemisse ritta ära mahtuda. Manöövri tegin siis seesuguse möödapõikemise tõttu vähe aeglasema. Kuna aga minu ees avanes rida oli tühi, siis oleksin ju kohe pidanud pedaali põhja vajutama. Aga, kuna ühes teises kohas Tallinnas on täpselt samasuguse loogikaga ülekäigurada, kust autode vahelt võib jalakäija teise auto varjust välja tulla, siis nähes seesugust ülekäigurada enda ees, ei kiirendanud ma sugugi. Hea oli, et ma seda ei teinud, sest oligi sealsamas kohas, hämmastaval kombel, üks jalakäija teed ületamas. See aga ei takistanud sugugi minu taga oleva kaubiku juhti signaali andmast.
Ma ei tea, kas minu taga oleva auto juht ei näinud seda jalakäijat või ei hoolinud ta jalakäijast sootuks, aga sellel hetkel, kui ta siis mõned tänavad hiljem minu autost mööda vuras, saatis ta minu suunas hävitava pilgu.
Ja nõnda ma saingi aru, et see, et jalakäija kuskil teel on või on ülekäigurada, kus võib mõni teed ületav jalakäija olla, on minusuguste inimeste ilmselge hälve, et neist kõigist tuleks lihtsalt üle sõita. Ja see, et linnaliikluses rahulikult toimetad, on jälle teistmoodi hälve. Selle tabasin ära, kui kõik toimunu mu teadvusesse jõudis. Suurt heameelt tundsin ma selle üle, et minul pole vaja kuhugi kiirustada ja saangi õilmitseda selle närvilise liikluse keskel. Minu kiirustamishetked on seotud sootuks teiste kellaaegade ja sündmustega. Õnneks pole hommikune tööleruttamine üks neist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar