Üks järjekordne lennuõnnetus ja sellele järgnenu pani mind mõtlema sellele, et miks on alati vaja mingit katastroofi, et inimesed muutuksid inimlikuks, hoolivaks, teineteist mõistvaks, miks siis muidu mitte kuidagi ei saa kõike seda kogeda? Kas tõesti tulevad sellised omadused esile vaid siis, kui on juhtunud midagi eriti halba?
Ja ega see pole ainult selliste suuremõõtmeliste vapustuste puhul nii, see on samamoodi ju ka inimestevahelistes suhetes. Aga miks see siis nõnda peab olema? Miks ei võiks me olla teineteise jaoks olemas kogu aeg, pidevalt, heas soovis ja usus? Meis kõigis on ju need omadused olemas, vähemalt ma usun nii. Miks siis on nõnda raske neid omadusi igapäevaselt praktiseerida? Või mis on see, mis takistab meil seda kõike teha?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar