Üks tegelik vaade inimesele külje pealt, millele lisandus seesama vaade sellesama külje pealt ühes unenäos, mis omakorda tipnes ühe väga sarnase inimese külje pealt vaatega. Elu-elu, mis tembutad sedasi? Ja kuna see viimane vaade oli nii tuttav, siis ei saanud ma ennast mitmeid kordi, loomulikult võimalusel, seda käepärast olevat vaadet nautimast. Asi kippus lõpuks juba päris imelikuks kätte, sest see tundus juba teise inimesi ahistamisena. Kuigi, eks kujutlusvõime oli see, mis pani mõtted teatud suunal tööle. Ja ühel hetkel oli küll see tunne, et astuks inimesele ligi ja seletaks talle kogu olukorra kenasti ära. Aga sellist julgust mul enda seest küll leida ei õnnestunud.
Kõnekas aga selle kõige juures on see, et oli üks hetk, kus toimus see, mis on aset leidnud "originaaleksemplariga" kokku puutudes - silmast silma vaadates ei saa enam aru kus oled ja miks.
Kui elu samasuguse hooga tembutamist jätkab, siis võin ma varsti oma mõistusest ja igasugusest mõistlikkusest ilma jääda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar