See lugu on eilsest kogemusest ja sellest, et mina oma praeguses tundlikus olekus osutusin iseäranis tundlikuks selle suhtes, et teised inimesed ennast mulle selga ja külge suruvad.
Lugu seesugune, et sai käidud ühel muusikasündmusel ja kui see siis läbi sai, oli muidugi vaja garderoobist oma riideid kätte saada. Ja kuidagi oli tänane publik, enamasti vanemaealine, enamasti naisterahvastest koosnev, selline, et suur osa inimesi mitte kuidagi ei tajunud oma mõõtmeid või ei teinud välja sellest, et nad teiste inimestega kokku puutuvad.
Kui juba hakkas tunduma, et kõik saab laabuma, ja seadsin ennast garderoobijärjekorda, siis sain ühel hetkel tunda, kuidas minu taga olev naisterahvas, mitu korda pidin ikka üle vaatama, et veenduda, kas sain õigesti aru, et tõesti on tegemist naisterahvaga, ennast mulle selga surub. Kui ma siis eemalduda püüdsin, surus ennast minu teiselt küljelt mööda üks meesterahvas ja veidi aja pärast umbes samasuguse jõuga üks naisterahvas. Ja siis ma tundsin, et ma enam ei suuda, astusin järjekorrast välja, sest ma enam ei suutnud taluda seda, et minust läbi astutatakse.
Astusin siis veidi eemale ja ootasin, kuni järjekord kadus ja läksin alles siis teenindajale oma numbrit andma. Sest ma tõesti enam ei jaksanud seda sunnitud füüsilist kontakti teiste inimestega taluda. Kuhu oli neil nii kiire ja miks nad pidid seda kõike väljendama vaid füüsilise eneseväljenduse vormis? Eks ma saan aru, et see oli minu jaoks omamoodi šokk ja ilmselt peaksin ma ennast seltskondlikus transpordis karastamas käima, tipptunnil, soovitavalt. Oh, hea elu hellitused on mu nii õrnaks teinud, saan ma aru.
See tuletab mulle meelde ühe loo, mis juhtus meil kunagi ühe mu sõbrannaga. Seisime teineteisest umbes poole meetri kaugusel ja jutustasime omavahel. Ja kuigi meievaheline kaugus polnud sugugi suur, leidis üks inimene siiski, et tal on vaja meie vahelt läbi astuda. Sõnad, mis talle järgi saatsime, olid: "Aitäh, et läbi astusid!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar