Kuulasin täna ühe meesterahva juttu sellest, kuidas tema arvab, et ühele endast lugupidavale meesterahvale pole sugugi kohane see, et ta mõned asjad ära unustab ja siis loodab, et kõik teised peaksid tema eest tekkinud olukorra lahendamiseks midagi tegema. Et kuidas saab üks meesterahvas seesugune olla?
Mina kostsin siis selle peale, et ega see pole siis mingi ainuüksi naiste privileeg õitseda ja õilmitseda ja pea laiali otsas ringi käia. Meestega võib seesuguseid asju ju samamoodi juhtuda - mis iganes siis pole ka selle põhjuseks, et neil pea laiali otsas on ja nad olulised asjad ära unustavad.
Ja siinkohal tuleb mulle muidugi meelde, kuidas ma ise just nädalajagu aega tagasi võtsin kasutada üht enamasti meestele omistastavat privileegi. Jah, minu seekordne tegu on jah pigem omane meestele, naisi peetakse sellel teemal kuidagi pühadeks ja puutumatuteks. Aga mina ei häbenenud midagi, sest iseäranis tuleb aus olla ju iseenda vastu - olen siis selline, nagu olen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar