Täna, kui sattusin ootamatult draamaalge tekitajaks, sain aru, et minust ei ole draamaelu elajat. Mulle meeldib rahu ja vaikus, mulle meeldib sujuv suhtlemine ja mõnus olemine. Draama pole minu teema, kohe üldse mitte. Ja eks ma tean väga hästi ka seda, et minu draamatundlikkuse taga oli eelnev kogemus. See, milliseid draamasid ma olen näinud ja millise alge ma sellestki hetkest välja lugesin.
Eks ma saan suurepäraselt aru sellest, et ma olen ära hellitatud, et minu igapäevaelu on liiga probleemi- ja konfliktivaba, et elu tahab mulle ikka pakkuda teravust ja vürtsi juurde. Muidu ma äkki ei saagi õiget elumekki tunda. Muidu lähen ehk täiesti puhta ja puutumatuna sellest elust läbi. Pole lugu, eks seda kõike ole elu jooksul juba saadud ka - draamat, vürtsi ja teravust. Aga praegu on küll selline tunne, et tahan (või pigem vajan) tüünust ja tasakaalu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar