Las ta olla...

Hakkasin juba sõnu ritta laduma. Jälle oli üks mure, millega oli vaja tegeleda. Ja siis kustutasin kõik kirjutatu juba ära. Mõtlesin: "Las ta olla! Ei ole vaja inimesi oma muredega tülitada, kui on võimalik neile muredele ka mujalt lahendusi leida!" Eks ta tõsi ole, väga kahe otsaga asi. Ühest küljest anda märku usaldusest ja sellest, et hindad teise inimese arvamust. Teisest küljest aga see, et milleks inimest eemale tõmmata tema enda muredest ja lisada niigi raskesse koormasse veel mõni enda oma. Seekord siis otsustasin sedapidi, eks mõni teine kord jälle teisiti.