Mõnikord tulevad selgusehetked siis, kui on distants ja aeg vahel. Siis saavad mõned asjad selgemaks. Ja ma ei taha olla süüdistav ja ma ei taha olla kibestunud, aga tõde, mis siiski kipub väga kibe olema, on selline: igat senti üles korjama võib inimene olla varmas, aga samas võib ta raisata lõputult aega ja võimalusi, mida iga järgmine hetk talle pakub.
Nüüd olen minagi selliste raiskajate seas, sest ootajaks olen ma sunnitud ja seetõttu olen ma ennast ootama pannud.
Sel hetkel seal sain aru, et mõni inimene tuleks saata mõne teise inimese juurde õppima. Aga mis teha, kui raiskamine on tegevus, millega suurepäraselt hakkama saadakse. Ja siia võiks lisada ühe sootuks teise loo:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar