See mõte tuli mu pähe juba tükk aega tagasi. Tookord arvasin ma, et see on hetkeline meeltesegadus, rajalt kõrvalekaldumine. Täna, taaskord ennast sellelt mõttelt tabades, kuigi täpsem oleks vist kirjutada, et seda tunnet tundes, sain aru, et see polnud vaid hetkeline luul.
Kui ma siis olin kogu selle möllu keskel - tuul, lained, meri - siis tuli see tunne peale, veelgi teravamalt. Kas siis ekstreemsus oli see, mis ihus selle tunde ehedaks ja omaseks? Ei tea, igal juhul on see mõte-tunne minu sees nüüd veelgi kindlamalt olemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar