Täna oli siis see päev, kui minuni jõudis info selle asja kohta, mille realiseerumisse ma ei uskunud. Kuigi peaksin nüüd suurest rõõmust lakke hüppama, ei kipu ma seda tegema. Ettevaatlikuks teeb minu elukogemus. See ütleb mulle, et ma pean seda asja kaaluma kahe nurga alt. Esiteks muidugi see, et asjad, mis justkui peaksid toimuma, ei pruugi alati tõeks saada. Teiseks aga see, et isegi, kui see asi tõeks saab, siis võivad selle juures olla sellised vigurid sees, et ma muudkui vaatan ja imestan.
Seega seisan oma praeguse eluhetke juures, elutargana (või elukogenuna) ja mõtlen isekeskis: "We'll see!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar