Kaks päeva, mil sai palju räägitud, palju arutletud ja veel rohkem kuulatud. Mõtlesin kogu selle asja taustal, milleks mulle see kõik. Mõtlesin nende juttude juures, püüdes küll osa saada teiste inimeste eludest, siiski peamiselt oma elu peale. Selle peale, kuidas mina toimetan ja teen. Ja selle peale, et need lood olid justkui minule sõnade pealelugemiseks. Aga elu ei teadnud, et neid lugusid pole mulle enam vaja, ma olen juba niigi asjad enda jaoks selgeks mõelnud ja sotid sirgeks teinud.
Kuid need lood, mida räägiti, puudutasid sügavalt sisse - inimesed ja nende valikud, analoogiad ja erinevused meie kõigi eludes. Näited sellest, kuidas inimesed võivad teiste inimeste elu põrguks teha, milliste vahendite, milliste käitumismallidega.
Eks seal oli veidi koputamist ka minu naiivsusele - siiani loodan, et saan asju lahendada rääkides ja täiskasvanutele omaselt, kuigi iga päevaga saab aina selgemaks, et selline asi pole lihtsalt võimalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar