Mõnikord on selline tunne, et jätaks mingid asjad ütlemata. Tunne on selline ja eks siis selle tunde järgi saab ka talitatud. Siis aga tuleb sinna kõrvale hoopis üks teine tunne. Tunne, et rõhutaks seda, mis ütlemata on jäänud. Selle tunde ajel öeldu võib aga mõne teise inimese meelitada nii kaugele, et ta ise ütleb seda, mida mina olen ütlemata jätnud.
Kas on see kaval lõksupüüdmine või on see võimaluse andmine, et see, millest rääkida tahad, ei pea üldse olema rääkimise teema, et inimene saab ise valida, kas ta räägib neist asjadest või mitte?
Küsimus on siis, kas rääkida või mitte... Et siis teine inimene saaks valida, kas ta räägib või mitte...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar