Reede, 16. september 2011

Tahaks lihtsalt...

Kuidas on võimalik, et tahtes midagi lihtsustada, olen astunud enese teadmata teele, mis on kõik asjad nii keeruliseks muutnud? Kuidas on võimalik, et tahtes head, olen kõik asjad suutnud halvaks muuta? Kuidas on nii, et iga heategu tuleb mulle suure kurjusena tagasi?

Miks on see kõik nii? Mida peaksin tegema, et kõik mu tegude tagajärjed saaksid olema sellised, nagu on minu mõtted ja soovid nende asjade taga?

Kuidagi väga tuttav tundub see olukord, kusagil on selline olen-seda-kõik-juba-läbi-elanud-tunne. Midagi siin maailmas ei muutu, mitte midagi, kõik asjad on algusest peale samad, tee midagi või ära tee.

Võib-olla ei peakski ma olema tegudeinimene, võib-olla peaksin olema see, kes laseb asjadel olla.

Ühel hetkel, selle kõige keskel, tuli mulle meelde see 1. jaanuari hommik, kui läbi metsiku tuisu endale Pärnu poole teed tegin. Ja loomulikult suutsin sinna kõrvale mõelda selle mõtte, et see aasta siis peabki olema minu jaoks selline, raskused tee peal ees ja mina neist läbi minemas. Ma isegi ei tea, kas ma selle põhjal julgen uskuda, et kusagil seal teispool seda "tuisku" on siiski võimalik eesmärgi saavutamine, et see, mille peale praegu jõud läheb, saaks ühel hetkel tasutud.

Kommentaare ei ole: