Täna öeldi mulle siis otse välja see, mida ma ise teadsin ja mida senini oli minu eest vakka all hoitud. Hea, et oli inimene, kes oma arvamusega lagedale tuli. Hea, võib nii öelda. Jah, määratlus oli õige, veel õigem määratlus oleks olnud: "Meeletu!" Sest sellel hetkel, kui teine inimene mind paika pani, sain aru, et ma tõesti olen seda, mida tema ütleb (lollakas), aga samas olen veel sammu edasi astunud ja ilmselt üle igasuguse piiri läinud. Ka kontrollküsimus oli asjakohane - kui vaid inimesed teaksid, neid mõtteid ja tundeid, mis minu sees sellel teemal on, millised on need argumendid, millega ma ennast veenan ühte või teist asja tegema. Ja tegelikult pole sel kõigel ju vahet, sest lõppkokkuvõttes ei jää mul seetõttu midagi tegemata, pigem saan ma teha seda, mida ma teha soovin.
/Irooniline oli see, et sinna kõrvale pakuti valikut: armastus või raha. Mis valik see selline üldse on? Kuidas saab üldse selline küsimus tekkida?/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar