Seda kirjatükki võiks alustada sõnadega: "Kui mingi asi on ette nähtud, siis see nii ka läheb!" Seda, et Vihurimäed mängitakse sel suvel, sain teada juba kusagil varakevadel. Kuna raamat mulle erilist muljet ei avaldanud (lugesin seda kuskilt väljastpoolt tekkinud tõuke ajel - keegi kuskil mainis seda, kui head raamatut, ja nõnda huvi pärast lugesin ta läbi), olin kõhklev pileteid rõõmustama. Hetkeks, kui olin otsustanud, et võiks siiski kaema minna, mis sellel teemal on mõeldud, olid kõik piletid juba välja müüdud. Kuskil juuni algul aga sattusin internetist lugema, et piletid on taas saadaval ja nii läkski mul õnneks piletid rõõmustada. Ja veel millised kohad - esimesse ritta ja otse keskele.
Jätkama peaks vist sellega, et raamatut ma üle lugema ei hakanud - st trenn oli mul tegemata. Lisama peaks veel sedagi, et lugenud internetist muljeid, jäin äraootavale seisukohale - ei kruvinud ootusi üles ja peas tiirutasid vaatame-näeme mõtted.
Tüki enda juurde minnes, võib öelda, et oli päris hea, aga ümber ei keeranud (olen selle väljendi laenanud - mu meelest väljendab see üsna täpselt üht või teist saadud emotsiooni). Kuigi hetkekski igav ei hakanud, ei suutnud laval pulbitsema pidanud kirg ja meeletus päris minuni jõuda. Peamised järeldused, mille enda jaoks tegin, olid (üks tuleneb teisest): 1. mina oleksin hullumeelsuse piiril kõndiva armastuse lahendanud teisiti; 2. sissejuhatus oli hea, kuid kulminatsioon jäi puudu.
Lavastaja on ju see, kes peab näidendist ja näitlejates välja tooma selle, mis peaks kokkuvõttes andma edasi kogu asja tuuma, kuid antud tüki puhul jäi selline tunne, et lavastajal (Roman Baskinil) on küll olemas materjal (tekst, näitlejad, rekvisiidid) ja laialipillutatud ideed, kuid siiski ei saa nad omavahel kokku, et viia nauditava lõpptulemuseni. Miks julgen sedasi arvata? Aga seepärast, et hulluseni viiv armastuse-vihkamise-mäng kahe peategelase vahel ei jõudnud sellise metsikuseni, nagu minu arust oleks pidanud olema, milleks õhustik loodi ning näitlejadki oleks valmis olnud minema. Veidi häiris see, et toorust väljendati vaid jõu, viha pideva kriiskamise ning meeleheidet alalise pendeldamisega mänguplatsil.
Osatäitjatest said minu meelest kõige paremini hakkama Helen Rekkor (Isabella) ja Külliki Saldre (virtin). Esimene mõjus tõelise aadlipreilina, kes on armunud metsikusse pahasse poissi ning on valmis tema heaks kõik tegema. Teine aga tüüpilise teenijana, kes iial ei sekku pererahva asjadesse, kuid siiski antud tüki puhul tervele karjale täiskasvanud inimestele emalikku hoolitsust jagab. Peaosatäitjate Helena Merzin'i (Catherine) ja Marko Matvere (Heathcliff) kirg, nagu juba eelnevalt mainisin, ei löönud täie hooga lõkkele - kui hakkas tunduma, et juba hakkab looma, sai stseen otsa ja tulid teised tegelased peale.
Ilmselt jäid vaatajatele enim meelde rekvisiidid - Alatskivi loss, ratsahobune (mille suurepärast valitsemist Marko Matvere demonstreeris), tööhobune (millega Linton'eid (Helen Rekkor ja Margus Jaanovits) kohale sõidutati), veetünn (milles enamus tegelastest ka siis vabatahtlikult või sunniviisiliselt märjaks kasteti - pärast etendust oli päris hulk neid uudistajaid, kes käega järgi proovisid selle vee temperatuuri), pesupali (milles Külliki Saldre käed pidevalt toimetasid), arvukad pudelid ja lõhkilöödud aken. Samuti jäid silma efektsed ja sobivad kostüümid. Kogu kaasatud atribuutika andis suure füüsilise koormuse kõigile osalenud näitlejatele - meie ööd ei just läbimärgade riietega liikumiseks parimad ja jääb vaid loota, et kõik kenasti etendusteseeria lõpuni vastu peavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar