Kas me oskame piisavalt hinnata seda, et meil on oma riik? Kas me hoolime sellest, milline on meie riik? Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva aasta on õige aeg selliseid mõtteid mõlgutada. "Ühiselt ehitatud riik" - nii seisab tunnuslause sünnipäevaplakatitel. Ühiselt ehitatud - see tähendab ju, et igaüks on oma panuse andnud. Kuidas siis taban ennast mõttelt, et liiga iseenesestmõistetav on see riik meile, et liiga vähe kanname tema eest hoolt, et liiga vähe seostame oma igapäevast panust sellega, et kipume ära unustama, kui palju ta meile tegelikult tähendab, et võime ennast pidada selle riigi sirge selja, siira südame ja selge pilguga kodanikeks.
Kas me sellist Eestit tahtsimegi - kulunud käibefraas, millega ironiseeritakse meie riigi üle, kui jälle on midagi sellist, mis meile ei meeldi. Jah, sageli ei ühti ideaalid tegelikkusega. Aga kas me küsime endalt piisavalt tihti - kas oleme endast parima andnud oma kodumaale, kas oleme ise teinud midagi selleks, et siin oleks parem olla. Kes siis veel, kui mitte meie ise, peaks oma isamaad paremaks tegema. Loodan, et nii, nagu kasvab meie isamaa, kasvame ka meie ise - hindama, hoidma, armastama.
Laenates Marko Matvere'lt (küll kontekstist veidi välja rebitud, kuid siia sobiva) mõtte:
"Kui aeg väheke edasi läheb .... ja meie kultuur ja haridus taas jalad alla saab, on inimesed uhked .... oma kodumaa üle. Ma olen selles veendunud."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar