Ristsõnu lahendades on mul tekkinud üks teooria - kui ristsõna lahendamine edeneb lihtsalt, siis on koostaja ja minu mõttemall sama, kui aga lahendamine kuidagi ei edene, on asi mõttemallide erinevuses. Selline teooria on tekkinud selle pealt, et mõnikord ei oska ristsõnades leida vastuseid kõige lihtsamatele küsimustelegi - enamasti on probleem seotud sellega, et ma leian liiga palju vasteid sellele, mida küsitud on. Vahest on aga asi selles, et ma ei saa isegi aru sellest, mida küsitud on - ehk siis ei suuda ma mõista küsimustki, kuidas ma siis saaksin vastata.
Umbes analoogne olukord tabas mind "Vihurimäel" - ei tea, millest see tuli, aga paaril korral tabasin ennast naermas juba mingi repliikiderea keskel, sest jõudsin oma mõttega natuke ette - olin just mõelnud situatsiooni edasi, kui näitleja mu mõtted sõnadeks vormis. Sellist asja pole minuga varem juhtunud - enamasti on ikka nii, et enam-vähem aimad, kuhu tegevus või jutt läheb, aga et mõtted kohe kellegi teise hääle kaudu välja öeldakse - selline kogemus oli küll esmakordne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar