kolmapäev, 30. juuli 2008

What was I thinking...

Aitäh, Jaan Tätte! Kontsert oli mõnus, õdus ja kodune. Kenas suveõhtus haarav muusika autori enda pajatuste ja muheda huumoriga vürtsitatud. "What was I thinking?" leidsin oma peas fraasi kumisemas. Mis mõtted küll tiirlesid mu peas, kui olin ennast sellisest elamusest ilma jätmas. Kuidas ma küll ei taibanud, et hirmud, mis tekkisid, olid alusetud. Hea, et iseenda rumalusest võitu sain.

Lood omandasid aga uue varjundi - kui on antud võimalus näha tausta, vaatad-kuulad neid teistmoodi. Tore on, kui looja mäletab, kuidas üks või teine asi sündis ja miks ta just niimoodi tehtud sai. Oleks mul ka selline rõõm - sageli aga kipuvad taustad ununema ja hetkeemotsioon jääbki nendesse sõnadesse, mis kirja pandud said.

Lisaks avastasin enda jaoks kolmefaasilise tsükli - plaadilt kuulatud lood -> plaadilt kuulatud kontsertlindistuse lood -> elavas esituses kuulatud lood. Kui esimeses faasis on lood neutraalsed ja lihvitud ning ka teises faasis kuidagi fikseeritud (ei tea, kas mõjutajaks on teadmine, et kontserti lindistatakse), siis kolmandas faasis on nad ainulaadsed ja täpsed, hetkemeeleolust kantud ja vahetud.

Liigutav oli näha, et publiku soe vastuvõtt ja aktiivne osalemine ka esinejale hinge läksid ning ta seda rõõmu välja näitamata ei jätnud - hetkeks tundus, et hingki jäi tal kinni ilust, mida kuulajad omapoolse osalusega pakkusid.

Kommentaare ei ole: