Nädalavahetusel sattusin täiesti ootamatult ühe küla kokkutulekule. Ise tundsin vaid ürituse korraldajaid, kuid leidsin eest sõbraliku ja mõnusa seltskonna, kes kontvõõraid sugugi ei võõristanud. Terve pärastlõuna kestnud koosolemise programm oli tihedalt täis pikitud erinevaid etteasteid ja kaasa said lüüa nii noored kui ka vanad. Mõnusalt astuti üles nii laulu- kui ka teatritükkidega, räägiti ka tõsistel teemadel ning õhtu lõpetas ühele külapeole kohaselt simman.
Mõnus oli vaadata, kuidas Eesti maakohtades toimub elu ja kuidas raske töö kõrvalt leitakse aega ka puhata, koosolemisest ning ühistegevusest rõõmu tunda. Tore oli üritusel näha ka noori ning see siirus ja avatus, millega nad suhtlesid ja toimuvasse oma panuse andsid, mõjus väga südantsoojendavalt.
Imetlen oskust tööd teha, imetlen sõbralikkust, hoolivust, teineteisemõistmist, imetlen võimet lihtsatest asjadest rõõmu tunda.
Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa,
kuni Su küla veel elab, elad Sina ka
/Jüri Kask, Toivo Tasa ja Mihkel Zilmer/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar