Viimased päevad on mulle pakkunud häid sisevaateid, sellesse, miks inimesed õppida tahavad. Noortest inimestest saan väga hästi aru ja mulle meeldib, see energia, mida ma enda ümber tajuda olen saanud - muuta Eesti ja maailma elu paremaks. Minu asi oli vaid õigeid küsimusi küsida või siis lihtsalt kuulata ja tähele panna.
Õnnelik on see juhus, mis mulle selliseid võimalusi pakkus, täiesti vabalt kättesaadavaid, peaaegu täiesti ise mu juurde tulnuna.
Ja siis üks minuvanune inimene, kes ka kilkas, et temagi taaskord ühte kooli sisse astumas on. Mispeale vastasin oma klassikalise lausega: "Mina küll enam ei viitsi õppida!" Vastuseks tuli aga sootuks ootamatu väljaütlemine: "Mul on tööga seoses taaskord üks suur projekt, mis oleks vaja ära fikseerida! Ja nii ma võiks ju selle veel ühe magistrikraadina vormistada!" See pani mind taaskord mõtlema sellel peale, mida mõtlesin ükskord ühel noorte teadustöid tutvustaval seminaril istudes - et teadus on teadus siis, kui ise seda teaduseks nimetad. Sama lugu, nagu kunstiga - kui ise seda kunstiks kutsud, ju ta siis kunst ka on.
Aga, suures plaanis, tore on, kui inimesed viitsivad, jaksavad, tahavad. Mina tunnen ennast praegu eluülikoolis käivana ja mulle sellest praegu täiesti piisab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar