Kuna mu autole laaditi eile peale koorem riietega, mis äraandmist vajasid, siis muidugi leidsin kohe, et asjaga tuleb tegeleda, et ei ole vaja neid auto pagasiruumi pikemaks vedelema jätta. Ega siis midagi, kunagi teadsin, kuhu asju saab heategevuslikul eesmärgil anda, ehk siis tee oli tuttav, läksin aga kohale ja enne, kui "koormaid" vedama hakkasin, küsisin ikka üle, et kas neil on nende asjadega midagi teha.
Ja kogesin, et alati, kui on mingi võimalus seikluseks, siis ta kohe ka tuleb. Müüja haaras mu seiklusessse - kaltse-kõik-kohad-täis. Et siis esmalt oli ta valmis vaatama tulema, et kas nendest rõivastest, mis mul kaasas on, mõni ehk nende valikusse sobib. Kui ma siis seletasin, kust ja kuidas ma need asjad sain - et need pole miskit ekstravagantset ega eksklusiivset -, siis loobus ta sellest mõttest ja näitas hoopis nende poe praegust valikut - terve suure ruumi jagu kenasid rõivaid, mis järgmisel nädalal prügimäele lähevad, sest kõik kohad pidid olema kaltse täis, nii hooldekodud kui vanadekodud kui lastekodud, igal pool pidi neid olema küll ja veel, ostmas neid keegi aga pole - kaltsukakaup ei pidavat enam minema, sest uute riiete sooduspakkumised pidid nii head olema - ja neil on juba järgmine samalaadne kollektsioon olemas. Eks ma siis vaatasin selle valiku üle - kõik tundus puha korralik ja kohane rõivas olema - ja nentisin, et mul vist tõesti pole midagi sellesse valikusse pakkuda. Aga kohe juhatati mulle kätte ka koht, kuhu need asjad siis ikkagi viia - et seal võetakse igal juhul vastu. Eks ma teadsin ise ka mõnda kohta, kuhu viia saab, aga lihtsalt hämmastav oli see kogemus. Soovitati kohas õnnestus mul asjade "ladustamine".
Aga mõtlemapanev oli see jutt küll - kas see on nüüd siis märk heast elujärjest, kas nüüd oleme siis jõudnud suurde rikkusesse, kus kõigil on riided seljas ja neid jääb veel ülegi, üle mõistuse palju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar