Ohumärgid

Neid ohumärke olen ma tunnetanud juba päris mitu aega. Eks nendega ole lugu ikka nii, et alguse saab kõik mõnest väikesest detailist ja mida aeg edasi, seda suuremalt hakkavad nad välja paistma. Öeldakse, et aasta on aeg, mille jooksul võiks teises inimeses selgusele saada, sest üle aasta ei suuda keegi ennast peita, enda olemust varjata.

Aga miks peaks seda kõike üldse tegema? Miks ei võiks kõik olla algusest peale avatud? Miks peab tegema nägu, et oled keegi teine? Ma tean, et minagi pole sellest patust puhas, mingitel hetkedel võin minagi tahta jätta endast paremat muljet, kui ma tegelikult olen. Aga, enamasti pole sellest mingit lugu, sest kellele või milleks ikka niiväga muljet avaldada vaja on. Ja peamine asi on ju ikkagi see, et ma ise endale meeldiks ja mulle peitusemängud ei meeldi, sugugi.

Aga jah, need ohumärgid, mida märkama hakanud olen, said alguse ühest üsna kummalisest seigast, sellest, kuidas teine inimene mulle "vahele jäi". Arvamata, et mina kuskil kuuldeulatuses olen, ütles ta välja selle, mida ta tegelikult arvas. Ja kurb oli mul seesugust asja kuulda, sest mina olen ikka arvanud, et asjadest tuleb avatult rääkida, selline seljataga susimine minule kohe üldse ei meeldi. Ja eks ma siis väljendasin ka kohe oma arvamust, sellest muidugi, kahjuks, ei muutunud midagi. Ja see kõik tegi mind ettevaatlikuks, sest kui juba selline asi juhtub, siis ilmselt on see tavaline käitumismuster. Alati olen ma muidugi olnud selliste kogemuste järel valmis selleks, mis edasi juhtuma hakkab. Nõnda polegi need ohumärgid minu jaoks midagi üllatavat. Pigem on see selline jada, millest olen juba teadlik olnud, et see tuleb ja olen selleks kõigeks oma vaimu valmis pannud. Aga, see ei muuda sugugi seda kurbust, mida tunnen, mõistes, et see kõik siiski nii peab minema...