See oli vaid hetkeline tunne, siis, pooleteise nädala jagu tagasi. See, et kui ma olen selles hetkes, ei oma miski muu enam tähtsust, miski muu pole oluline. See oli selline hetkeline tunnetamine, et nõnda võiksidki asjad olla.
Nüüd, paari kogemuse võrra rikkamana, on see tunne vaid süvenenud. Et ma võikski kõik jätta või et kõik see, mis on, sellel pole mitte mingisugust tähtsust. Ma ei tea, mis juhtunud on, ma ei tea, mis on muutunud, aga kui see asi nüüd sedamoodi edasi läheb, siis peagi on seis selline, et mind tõesti enam ei huvita, mitte miski. Ja praegu ma toimetan vaid mingi inertsi mõjul, teen neid asju, mis mulle meeldivad ja eks siis paistab, mis ja kuidas edasi saab. Ja ma sugugi ei muretse selle pärast, mis saab homme, ülehomme või aasta pärast.
Kuidas on see muutus nüüd siis tekkinud? Kust tuli see uus suund? Kui enne oli mure ja teine mure ja veel kolmaski, kuigi püüdsin neid kõiki kuidagi joone peale saada. Kas nad nüüd siis on olematud? Või mind lihtsalt ei kõiguta see, mis neist asjadest saab? Kuidas on nad kõik korraga nii ebaoluliseks muutunud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar