Enese hävitamise teel

Täna, kui tahtsin laisk olla, ei saanud ma seda sugugi nõndamoodi teha, nagu mina heaks arvasin. Esmalt muidugi olin eriti laisk juba siis, kui käisin poes ja sealt sardellid kaasa haarasin - ja-jah, needsamad sardellid, mis on plutooniumiga ühes nimekirjas oma (elu)ohtlikkuse poolest. Ja kui ma selle esialgse sammu enese hävitamise teel juba astusin, siis täna tahtsin asja veel kaugemale viia - ma tõesti arvasin, et ka sadrelli, samamoodi nagu viinerit, sünnib toorelt süüa. Aga sel hetkel, kui hakkasin siis hambaid sardelli lööma ja selle kõige lõhn-maitse-koostis-konsistents minuni jõudis, sain aru, et enesehävituslikul teel saan edasi minna vaid siis, kui sardelli ikka kuumtöödelnud olen (huvitav, et ma sellest asjast kuidagi varemalt teadlik polnud olnud). Raskeks tehakse see inimese elu ikka mõnikord, kui ta tõesti laisk tahab olla ja enesehävitamisega tegeleda, isegi see asi pole nii lihtne, kui loota ja arvata võiks!