Kui ma mõtlen kõige selle peale, mis juhtus, siis ma ei suuda taaskord ära imestada, millised olid elu plaanid. Kuidas on see kõik võimalik? See, et aeg-ruum käib kokku, teeb mingisugused nihked ja siis ongi kõik nii, nagu ma tõesti soovinud olen.
Päev otsa oli mul see mõte, et tahaks midagi teha. Käisin ringi kui haige, mõeldes, mis see olla võiks, mis võiks olla see, mis tähendaks midagi. Siis sattus mu silme ette see pilt ja ma sain aru, et see on mitmes mõttes nii sümboolne. See ilu, mis on nii harv ja haruldane, see hetke tabamise oskus. Ja siis hakkasin mõtlema, et tuleks ju midagi lisada ka omalt poolt. Sõnad leidsid tee mu seest välja ja siis saigi asi otsustatud.
Et kui on asjad nii, nagu ma soovin, siis teen selle sammu ära, jättes jälje maha, aga ise edasi minnes. Kui ma siis aga nägin, et asjalood ei soosi mind sugugi, siis otsustasin, hullemate ja soovimatute tagajärgede vältimiseks, jätta asja katki. Lihtsalt loota tuleviku peale, et ehk see võimalus tekib kunagi, ehk saab see kõik kuidagi kunagi ära korraldatud...
Ja siis, kui ma juba olin leppinud sellega, et läks see asi nii, kuis läks, polnud võimalust teha seda, mis mul mõttes oli, olin juba lasknud asjadel minna, siis hämmastaval kombel tekitas elu ise mulle selle võimaluse teha seda, mida teha olin soovinud.
See, kuidas ma pigem kuulsin kukkuvaid plekkpurke, see, kuidas ma tundsin, et ma ei saa neid sinna jätta, sedasi. See, kuidas ma ka suitsupakid ikka ära koristama pidin, sest nemad oleksid olnud järgmised. See, et ma selle kõigega tegeleda võtsin, see kõik on nii ulmeline, sest see poleks üldse olnud minu asi need asjad korda ajada, see kõik oleks võinud minust jääda. Ja ometi ei saanud ma edasi astuda, pidin selle heli- ja visuaalse pildi kõrvaldama (ju siis oli tunne, et oma ja sellist segadust ei saa ma sinna jätta).
Kogu see aeg, mis mul kulus, mitmeid kordi edasi-tagasi käies, tuli välja, asetas kõik omale kohale. Vaid loetud sekundid oleks võinud asjad teisiti minna ja kogu see võimalus oleks haihtunud. Vaid üks asi oleks võinud olla teisiti ja see kõik oleks olnud olemata.
Ja ometi tegi elu nii, et kõik asetus omale kohale ja toimus kohtumine, mille toimumise tõenäosus oli vägagi nullilähedane. Nii ma siis mõtlengi, kas see ikkagi oli juhus või kas tõesti on kusagil mingisugune ülim jõud, mis aitab kaasa ja annab omapoolse panuse, et toimuksid seesugused kohtumised. Ja mida siis elu nendega öelda tahab, milline on tema plaan?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar