Asjaajamiste tõttu tuli mul kirjutada ametlik kiri, inglise keeles. Ja sõnad voolasid mu seest välja ning kui asusin kirjapandut üle lugema, sain aru, kui kena see kõik sai. Viisakusväljendid on kooliharidus kenasti paika pannud, neid tuleb nagu varrukast. Ja keel on kenasti suus/käes/peas, sest sõnaraamatut seekord vaja ei läinud, enamasti on teda vaja ikka selleks, et sõnade kirjapilti üle kontrollida, sest mõnikord on mõned sõnad mällu talletunud mingil kummalisel kujul, mis ei oma reaalsusega mingit pistmist.Aga jah, võisin olla rahul sellega kuivõrd lihtsalt see kõik mul käis.
Siia kõrvale tuleb näide ka sellest, kuidas mul on olnud viimasel ajal võimalus näha, kuidas ingliskeelse emakeelega inimesed kirjutavad ja huvitav on see kogemus. Näha neid kohti, kus mina endale vigu lubada ei saa. Või vähemalt ma ise arvan sedasi - kui tead ja oskad korrektselt, siis miks peaksid kirjutama vigaselt. Aga miks ka mitte? Nagu ma ükspäev kusagilt lugesin: ära narri inimesi, kes räägivad vigaselt seda keelt, mida nad parajasti kõnelevad, järelikult nad oskavad veel mingit keelt. Aga kui tegemist ongi emakeelega ja see on vigane, mis siis peale hakata?
Igaühel omad kiiksud, minul siis korrektsuse tagaajamise oma, praegu tundub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar