Kunagi, kui ma laps olin, räägiti sellist anekdooti, et olevat tšuktši astunud seltskondalikkusse transporti ja mulgustanud 3 piletit. Küsitud tema käest siis, et miks ta nõnda teab. Tal oli kohe vastus valmis: "Kui üks ära kaob, võtan teise, kui teine ära kaob, võtan kolmanda." Seepeale olevat siis tšuktši käest küsitud, et mis ta siis teeb, kui kolmas ka ära kaob. Selle peale tuli vastus: "Ega tšuktši loll ole, tšuktšil on kuupilet kah!"
See lugu tuli mulle meelde, kui nägin enda ees meeletut telefoniparki - inimesel oli käes üks telefon ja laua peal laadimas veel kolm. Ma siis esmalt küsisin, et kelle omad need telefonid, et kas mingi laadimiskoht on tekkinud, et kogu seltskonna telefonid on kokku juhtunud või nii. Sain siis vastuseks, et need on just sellesama inimese omad, kõik. Ma siis küsisin, et milleks neid niipalju vaja on. Vastus kõlas: "Kui üks läheb katki, võtan teise, kui teine läheb katki, siis võtan kolmanda, kui kolmas läheb katki, siis võtan neljanda!" Ma ei osanud seepeale siis muud küsida, et kas siis on mõni katki läinud, et võibki olla seesugune oht, et on kohe nii mitme telefoniga vaja ennast varustada. Seepeale vastati mulle, et ükski pole veel katki läinud, aga võib minna küll. Selle peale ei osanud mina küll enam miskit kosta. Kui nii, siis nii, ja ise mõtlesin, et elu on mõnikord oluliselt värvikam, kui anekdoodid ja luiskelood.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar