Tegelikult ei ole see asi alati niimoodi olnud. Vanasti oli ikka sedasi, et oli suur reisiärevus sees ja ikka oli kihk kuhugi minna. Nüüd, ma ei tea, mis niivõrd suuresti muutunud on, ei ole suurt ärevust ja ega hing ihkagi suurt kuhugi kaugele minna.
Selliste sisemiste tunnete ajel pole imestada, et isegi kahe nädala jooksul Eesti ja muu maailma vahet ringi reisides, tekib ühel hetkel üks väga lihtne soov: "Ma tahan koju!" Soov sügaval südames, ihkamas tagasi siia, kus on hea olla.
Mäletan, kuidas ükskord, kui pidin lennujuhtide streigi tõttu olema ühe lisaöö kodust eemal, olin õnnelik Estonian Airi väikest Fokkerit Helsinki lennuväljal nähes - see oli selge märk sellest, et varsti saab koju. Niimoodi oli see kunagi ammu. Nüüd aga ei tahakski siit kuhugi ära minna, tahakski olla ainult siin.
Ma tean, et vahel on vaja ära käia, et saada aru, kui hea siin on. Samuti tean ma seda, et vahel tuleb ära käia ka selleks, et eemalduda kõigest siinsest. Aga praegu on nii palju asju, millest ma ilma jään, kui mind siin ei ole, ja need ongi need asjad, mille pärast ma ei taha kuhugi ära minna... (vaatamata sellele pakin peagi jälle asjad ja lähen, "sest niimoodi peab")
/Jah, ma tahan koju, aga ma ei tea, kas ma enam kunagi saan KOJU!/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar