Kui ma mõnikord endale midagi rõõmustan, siis julgen arvata, et see asi on minu jagu. Viimane nädal on mulle aga näidanud, et võeti mult ilma minupoolse sõnaõiguseta nii üks kui ka teine asi, mille äsja rõõmustanud olin. No eks nad anti mulle ka tagasi, aga seda siis väikeste täienduste järel. Sain ma nende üle siis veidi rõõmustada, kui nad taaskord mu käest ära võeti, et neid veelgi imetleda saaks.
Oleks asi sellega piirdunud, oleks kõik kaunis kena olnud, aga ühel hetkel avastasin, et minu oma jalad, mis on siiani minu enda omad olnud, võeti samamoodi minult ära, kahe mehega kohe, uuriti ja puuriti ja vaadati ja arutati. Ma ei jõudnud selle asja peale isegi reageerida, kui kogu see asjatamine juba pihta hakkas.
Selle peale tekib minul ainult üks küsimus: mis siis järgmisena? Ehk teisisõnu: kustmaalt on tegemist normaalse hoolimisega ja kustmaalt hakkab ahistamine? Ma ei taha seda küsimust isegi mitte küsida, sest see asetaks asjad ikka väga imelikku valgusesse.
Eks ma olen ise ka suures plaanis kõiges selles süüdi, sest ise olen ma ennast selle jama sisse mässinud ja nüüd pean ise sellega hakkama saama. Eluiroonia (või -aroonia) missugune!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar