Sedasi tuleks kurikuulsat filmilauset parafraseerida, kuigi originaal - run, Forrest, run - oleks hetkel asjakohasem. Tegelikult olen ma aga endast väljas ja seda väga mitmel põhjusel. Esiteks ajab mind kurjaks see, et inimesed, kes peaksid teadma ja aru saama, ei vaevugi endale asju selgeks tegema ja on võtnud hoolimatu seisukoha. Siis ajab mind kurjaks see, et inimene, kes peaks teadma ja kellel on võimalus midagi ette võtta, on täiesti saamatu ja oskamatu. Ja ma ei saa sinna mitte midagi parata, kui ma teravaks lähen, kui minu käest küsitakse neid asju, mida peaksid teised tegema. Kõige tipuks veel see, et kogu see asi mõjub igasugusele motivatsioonile absoluutselt laastavalt.
Nii ongi suudetud paari nädalaga kõrge moraali ja hea motiveeritusega inimesest saada ükskõikne tegutseja, kes mõnedel üksikutel hetkedel aktiveerub ja sedagi vaid järjekordse hävingu esilekutsumiseks.
Ja see fight, Forrest, fight hüüe või tunne ei tule mitte kusagilt, sest tekib trots, et kui teised ei hooli, siis milleks peaksin mina sellest hoolima?
Rumalus, kõikehõlmav rumalus on tõesti tore asi. Kas inimesed pole kuulnud midagi sellest, et pole mõtet hakata parandama töötavat masinat? Ju siis vist mitte...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar