Kõrvalseisja

Nii siis see elu ikka on. Alati olen kõrvalseisja ja selleks ma ka jään. Kuigi võin mingites asjades justkui osaline olla, jääb ikka ja alati mu sisse see tunne, et ma seisan kõrval ja pole justkui lõpuni selle kõige sees.

Nüüd siis on iseäranis selge märk sellest minu kõrvalseisja rollist see, kui seisan siin oma elu keskel, kui mu pereliikmed korraldavad edukalt oma elu - kes hakkab abielluma, kes hakkab järjekordset last saama. Ja mina olen, ikka ja alati see kõrvalseisja, kellest kõik need elu peamised suunad mööda lähevad.

Öeldakse, et ise olen sellise valiku teinud. Ikka ise olen selle kõik loonud, aga kui elukogemus näitab kätte, et ma teistmoodi ei oskagi, siis kuidas võiks mul üldse kunagi tekkida võimalus saada elu osaliseks? Enne saab elu otsa, kui mina leian kätte selle tee, mida mööda elu sisse minna...