Nii palju vaeva näha, et tõestada vastupidist. Nii palju vaeva näha, et mind ümber veenda. Selle asemel, et seesama vaev panna hoopis selle alla, et midagi ilusat ja head korda saata.
Selline on minu elu. Ikka äraspidine, ikka pea alaspidi, ikka viltu, ikka kiivas.
Ma ju näen, mida tehakse. Ma ju saan aru. Ja seepärast on see, mida tehakse, algusest peale määratud kildudeks purunema, sest ma ei lase ennast sellest kõigest häirida. Miks ma peakski, kui ma tean, milline on eesmärk. Pole minu asi ennast häirida lasta ja teisest küljest on see kõik nii mõttetu - see meelega tehtud äraspidisus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar