Selle peale, mis mulle öeldi, ei osanud ma mitte midagi teha. Imestama pani mind vaid see, kuidas ka seekord tahtes olla hoopis teistsuguses olukorras, olen sattunud sellisesse situatsiooni, mida ma mitte kuidagi ette ei kujutanud. Kõik oma mõtted ja teod olin suunanud sootuks mujale. Aga eks see, kes ma olen ja milleks olen, paistab ikka ja alati välja, tahan ma seda või mitte.
Ja siis, mõelnud veidi asja üle järele, leidsin, et miks siis mitte ei võiks ma selle mänguga kaasa minna. Miks ma ei võikski teha seda, mida minult justkui oodatakse, aga tegelikult loodetakse, et astun ämbrisse ja suure häbiga pean siis pärast häbenema. Oma elukogemusest tean, et inimesed eksivad. Nad ei tea, milleks ma võimaline olen.
Selle kõige juures - minu oma kogemused ja soovid ja mõtted - on vaja seekord ka ehk üldisemalt mõelda. Selle kõige juures tuleb võib-olla taaskord iseendast kaugeneda, et suures plaanis saaks tulemus hea. Kas ma peaks seda tegema? Kas ma tahan seda teha? Eks kogemus ütleb, et ma lõppkokkuvõttes ikka kannatajaks saan olema ja viimaks pole kedagi, kes mind tänama tuleks, aga kas ainuüksi oma mugavuse ja etteteada tulemuse pärast peaksin loobuma võimalusest teha midagi ära?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar