Mis siis ikka, kui ideaalse perekonna mängus olid nende võimalused olematud. Mängigem siis pokkerit! Kaardid olid laiali jaotatud ja nendele oli sattunud nelik. Mitte just neli ässa, seda mitte... Selleks oli neil liiga palju muhke, ebaõnnestumisi ja õmblusi, aga mis siin viriseda, siiski nelik!
Kuid oh õnnetust, mängida nad küll ei osanud.
Isegi kui nad keskendusid. Isegi kui nad püüdsid iga hinna eest oma kätt hoida. Aga kas on mõtet loota, et üks relvastamata rojalist, habras haldjas, murtud selgrooga noormees ja sinikaid täis vanaproua oskaksid bluffida?
Võimatu.
Ah, vahet pole. Tagasihoidlikud panused ja naeruväärsed võidud oli ikka parem kui loobumine.
/Koos, see on kõik; Anna Gavalda/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar