Seda kirjatükki ajendas mind kirjutama üks hiljuti nähtud uudis, kus pildil säras suhteliselt üleolevalt naeratav sportlane ja juures oli tekst, et tegu olevat maailmameistriga ja et nüüd on ta vahele jäänud dopingu kasutamisega.
See pani mind mõtlema - esmalt muidugi see ülimalt üleolev ja rahulolev nägu selle pildi peal. Et missugused mõtted liiguvad inimese peas, kui ta teab, et ta rikub reegleid ja et reegleid rikkudes on ta võitnud, saanud maailma parimaks. Kust tuleb see üleoleku- ja rahulolu tunne? Ja kas siis tõesti on asi seda väärt?
Siinkohal hakkab mu peas kumisema hiljuti kellegi poolt analoogsel teemal öeldud lause: "Aga seal on ju rahad mängus!" Rahad või mitte, mäng peab aus ikka olema. Või kas tõesti suur raha siis õigustab seda, et tahetakse reegleid rikkudes parim olla? Või õigustab seda siis see, et sellega kaasneb au ja kuulsus.
Siinkohal teen vahelepõike hoopis teise valdkonda - soovitan Tallinnas Fotografiska'sse minna kaema Alison Jackson'i näitust "Tõde on surnud" ja kuulata-vaadata tegija enda kommentaari kogu näitusele. Minu arvates haakub tema tõdetu väga kenasti ka selle au ja kuulsuse teemaga - ehk siis, kuulsustele on kõik lubatud, kui ületad kuulsuseks saamise maagilise piiri, siis oled kõige eest kaitstud. Ju see siis tekitab ka selle tunde, et võibki reegleid rikkuda, võibki teha, mis aga pähe tuleb.
Kuid, tagasi ausa mängu juurde. Kui ma siis edasi mõtlesin selle peale, missuguse reaktsiooni tekitas minus taaskord üks dopingupatune maailmameister, siis tulid mul silme ette need hetked oma trennidest, mil olen lastele selgitanud ausa mängu põhimõtteid ja nende käest küsinud kontrollküsimust: "Kas Sa tahad võita, teades, et Sa oled pettusega võitnud?" Enamasti võtavad nad vaevata omaks arusaamise, et võit peab ikka ausal teel tulema, siiani pole ma kohanud ühtegi last, kes oleks seda protestinud. Sest, minu peas on ikkagi see mõte, et võit on vaid siis tõeliselt väärtuslik, kui ta on ausal teel saavutatud, kui ise oma heade oskuste ja osavuse ja nutikusega oled sellise tulemusena jõudnud.
Aga arutluse kohta pakkus see kaasaegse maailma pettusemäng ja iga hinna eest võitmine küll. Ja kuidagi tekitas hetkeks selle tunde, et maailm nõuab teistsuguseid inimesi, maailm on niipalju muutunud (see pole viimaste aegade sündmuste juures sugugi uus tunne - olen juba hakanud tajuma seda, et minu väärtushinnangud on radikaalsed (ja eks olen mingi aeg tagasi juba leidnud, et mõnes mõttes elan ma vales sajandis)), et kas peaks sellega kaasa minema. Kuid ei, praegu seisan veel kindlalt ja usun, et asjad peavad taaskord muutuma, peab leiduma koht kõrgematele väärtustele, soovile olla parem inimene.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar