Suurepärane suvi

Nädalajagu päevi tagasi olin Manilaiul, tegemas teoks oma selle suve viimast suurt seiklust. Ja kui ma seal siis seisin, augusti viimase õhtu päikeseloojangus, siis laskus mu peale suur rahulolu.

Sellist tunnet polnud ma ammu tundnud, sellist tunnet, et kõik on hea ja mõnus ja tore. Ja elada on vahva! Ja kuigi see õhtu oli ühe suurepärase päeva õhtu - sai heas seltskonnas usinasti tööd tehtud ja kõik tööd, mis plaanis olid, said kenasti valmis, ja töö tegemise ajal oli ilm mõnusasti leebe, päike paistis ja õrn tuuleõhk käis üle -, siis lisaks sellele sain kokku võtta kogu oma suvi ja suur ja soe tunne tuli mu sisse, kui oma suvele tagasi vaatasin.

Suurepärane suvi oli! Teoks said nii mõnedki mõtted, mida ammu kavandanud olin. Ja ikka ja aina oli häid ja vahvaid hetki. Eks oli ka teistsuguseid kogemusi, aga nüüd oma suvele tagasi vaadates võin väita, nagu üks mu armsam kunagi filosoofiliselt tõdes: aeg möödub ja meelde jääb vaid hea. 

Ja iseäranis rõõmus olen suvele tagasi vaadates selle üle, et ma tegin niipalju asju, mida ma varem teinud polnud. Algas see kõik muidugi loomaaia hilisõhtuse ekskursiooniga, mille äikesevihm sisse juhatas ja mis seetõttu muutus täiesti omaette sündmuseks. Siis olen väga rahul sellega, et Tallinna Merepäevadel vabatahtlikuna osalesin - tegutsemine täpselt selles valdkonnas, mis mulle huvi pakub.

Suve kõrghetk oli muidugi hullus nimega Fääri saared (hullus seetõttu, et ma polnud kindel, et ma seda endale lubada saan ja Fääri saartest ei olnud ma isegi unistada osanud, nüüd, seal käinuna võin tõdeda, et see on tõesti minu jaoks õige paik) - kui juba esimesel hommikul liikusin ringi nägu kõrvuni peas, siis mida aeg edasi, seda rohkem mu nägu totakat naeru täis oli.

Ja iseäranis ehedaid elus olemise hetki pakkus laevareis Mykines'ele ja tagasi - reisi kõige tuulisemale päevale olin endale pileti rõõmustanud ja sain tunda, mida tähendab üle 20 m/s puhuv tuul suure mere peal (laevareisi sisse oli arvestatud ka lõbustuspargilaadne meresõit - laineharjale ja sealt siis suure hooga alla, vesi üle laeva lendamas). Ja eks ma sain väga hästi aru ka sellest, et Fäärid mind hellistasid, sest ilma vihmata reis oli suurepärane (olin ju teinud siin Eestiski "trenni" selleks, et olla valmis seal udus ja vihmas ringi toimetama)!

Ja kirsiks tordi peale oli seesama, viimasel hetkel tekkinud võimalus Manilaiule minna. Selleski reisis oli vähemalt kaks ühes - esmalt muidugi Eestimaa Looduse Fondi talgutel osalemine, aga lisaks veel ka Eesti saar, millel ma varem käinud polnud (suve alguses olin muidugi ju ka Ruhnul käidud saanud). Siis pole imestada, et augustikuu viimase päeva õhtul, kui oli aega aeg maha võtta, tuli mu hinge ülim rahulolu. Ja eks omamoodi tegi suve suurepäraseks ka see, et palju sai ette võetud ja kõik asjad, mis ette võetud said, läksid ka korda.

This was summer that was, let's see what autumn brings (parafraseerides ühte mu lemmiseriaali "Vicar of Dibley")!