See lugu pajatab ühest poisist, kes augusti viimasel päeval sai 13 aastat nooreks (inimene õpib kogu elu ja nii tuletati mullegi meelde, et ei tohi inimeste käest küsida, kui vanad nad on, sest mõni on näiteks 28 aastat noor).
Üsna ootamatult sattusin osalema Eestimaa Looduse Fondi talgutel. Olen seda talgutemõtet ju mõlgutanud mõnda aega, aga ikka on olnud niimoodi, et kui info talgutest minuni on jõudnud, on kõik kohad juba hõivatud olnud. Sel korral aga oli asi selline, et tuli välja, et esimese hooga olin mina justkui ainus osaleja. Peagi selgus ka põhjus - eks ikka suve lõpp, kooli algus ja see, et talgud pidid kestma reedest teisipäevani.
Aga üsna pea pärast seda, kui olin ennast kirja pannud, tuli teade, et talgute kestvust lühendati ja need kestavad nüüd pühapäevani. Ega siis midagi, mul on niikuinii aeg broneeritud ja nõnda olin ka nende lühemate talgutega päri.
Ja kui me siis talguseltskonnaga kokku saime, siis selles seltskonnas oli üks isa oma pojaga, esmapilgul selline täiesti tavaline laps. Ja toimetasime siis seltskonnaga ja jutu sees selgus, et poisil on talgute teisel päeval sünnipäev, et ta saab 13 aasta nooreks. Ja siis kuidagi tuli jutuks see, et päris vahva, et poiss sedasi talgutel on, sellel ajal, kui tal sünnipäev on. Selle peale ütles siis poisi isa: "Poiss sai ise valida, kas peame tema sünnipäeva kodus või tuleme talgutele. Ja ta valis talgud!" Selle peale tõdesin mina, et vaat missugune poiss. Ja täiendasin seda tähelepanekuga, et peavad ikka eeskujud ees olema, kui üks teismeline poiss teeb otsuse pidutsemise asemel tööd teha.
Ja nõnda siis oligi, see 13 aastat noor poiss saatis oma sünnipäeva mööda füüsilist tööd tehes, kõigi teiste talgulistega ühes tempos ja õhtul oli väga vahva tema suust kuulda sõnu: "Ma olen oma sünnipäevaga väga rahul!"
Mida tarka ma oskan selle peale siis kosta: kui sellised poisid kasvavad Eestimaal, siis on Eestimaa küll väga kindlates kätes!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar