Olla kui õhk
või olla läbipaistev -
ma otsisin pilku,
mis mulle ei vastanud,
ma otsisin pilku
ja suu oli valmis
vormima sõna: "Tere!"
Ja otsitud pilk
jäi leidmata,
tere jäi moka
otsa tilpnema,
sest sain aru,
et olen kui õhk,
mida pole olemas,
olen läbipaistev,
sest pilk läheb läbi,
ei jää pidama,
ei teki äratundmist.
Seegi hetk, nagu paljutki,
oli juba varasemast kogetud,
läbi elatud, ära tunnetatud,
ja paratamatult tekkis tunne,
et olen nähtamatu,
olen olematu,
eks olin ennegi
aru saanud,
et mind pole
olemas,
et mind ei
eksisteeri.
Püüa siis olla
ja elada,
kui on vaja
joon alla vedada,
et veelkord
üle rõhutada,
kuivõrd olematu
võib üks inimene olla!
Tookord,
oli ju täpselt samamoodi,
see varasem kogemus,
oli ju täpselt samasugune,
olin taaskord olematu,
olin nähtamatu,
olin märkamatu,
olin inimene,
kellest vaadati läbi.
Teadsin oma toonast rolli
ja tean ka nüüdset,
aga ikkagi ei saanud ma
ennast tagasi hoida,
mõtlemast neid mõtteid,
et miks nii ja mitte naa,
miks sain tunda, mida tähendab,
kui mind võetakse eirata.
/29.09.2019/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar