Täiuslikud inimesed

Elu ikka pakub mõtteainet. Nõnda siis ka seekord. Hakkas kõik pihta sellest, kuidas üks suhteliselt kõhn inimene sai oma lapse käest teada, et tal pekki ka leidub. Selle peale tegin mina suured silmad, sest välja seda rasvakihti küll kusagilt ei paista. Ja kui siis arutelu jätkus, sain teada, et kuigi mina olin senini arvanud, et tegemist on inimesega, kes on päris korralikus füüsilises vormis, siis liigitati teda pigem lodeva liha kanti - et polevat ta nii treenitud midagi. Eks ma teadsin juba enne, et talle heideti ette ka seda, et ta oma füüsilise vormi eest piisavalt hoolt ei kanna (polevat tal suuri eesmärke ega sihte, see, et ennast aktiivselt liigutad, polevat piisav eesmärk) - ju siis igapäevane rattaga tööle ja tagasi sõitmine, kaks korda nädalas trenni tegemine ja mitmeid kordi nädalas jalutamas käimine pole füüsilise vormi tarvis piisav tegevus (sain ma tookord teada).

Kõrvalt vaadates mõtlesin, et võib ikka päris keeruline olla elada sellises keskkonnas, kus ümberringi on vaid täiuslikud inimesed. Sest kui selliste asjade kallal võetakse ja täie rauaga, siis kuhu edasi. Aga võib-olla on mu mõttemall kuidagi vigane, kui arvan, et teisi kritiseerima minna (kui seda just tingimata tegema peab) saab alles siis, kui ise parem oled (ja sellisel juhul on see pigem selline parastamise kanti liigituv tegevus). Antud juhul on seesama teismeline laps see, kelle füüsiline vorm oluliselt küsitavam on ja kes isegi väikeseid koormusi raskesti talub. Seda, kas tal ka rasvakihti leidub, pole ma analüüsinud, aga igal juhul on ta oluliselt lodevama olekuga kui see inimene, keda ta kritiseeris.

Ja eks minus tekitas selline kriitika protesti, sest ühe varasema kogemuse pealt sain aru, et tegelikult on sellised kriitilised väljaütlemised inimese enesehinnangule väga tugeva hoobi andnud, sest kuigi ta püüab vapper välja paista ega lase ennast enamasti sellistest ütlustest kõigutada, tuleb see kõik välja sootuks teisest kohast ja on teda pannud põdema selliste asjade pärast, mis teistele inimestele sugugi mingit mõju ei avalda.

Aga, minu peas on see teema liikunud nimetuse täiuslikud inimesed alla. Ja võib-olla on selle asja suurem sisu, et ma olen samasuguse täiusliku inimese kõrval aastaid elanud ja tean, mis jääb järele kõigist teistest, kes sellise täiusliku inimese kõrval elavad. Niiet, võib-olla siit ka minu sisemine trots sellise asja vastu.

Kuid, kui juba üks selline olukord silme ees on, siis tuleb kohe ka teine kõrvale. Ja saingi peagi näha teist täiuslikku inimest. Kuigi jah, selle inimese puhul on lugu pigem selline, et tema ei eksi kunagi, kõik see, mida ta teeb, on õige ja kõik teised eksivad kogu aeg. Ja kui ma siis kuulasin teda, siis mõtlesin tagasi ühele olukorrale, kus jätsin sellele inimesele nii mõnedki asjad ütlemata ja siis rääkisin temast ühe teise inimesega ja sellestki, et mis on need asjad, mida ta teisiti tegema peaks. Selle peale küsis see teine inimene minu käest, et kas ma sellele mitte kunagi eksivale inimesele ka neid asju ütlesin. Mina siis vastasin selle peale, et mul pole mõtet talle neid asju öelda, sest teda ei huvita, tema teab ise paremini.

Ja elu ikka pakub, sest sealsamas kõrval oli selle mitte kunagi eksiva inimese laps, kellest on saanud samuti inimene, kes on ainus inimene, kes teab kõiki asju ja õigesti. Arutleda temaga võimalik pole, sest ta raiub nagu rauda omi asju ja ühestki loogiliselt või mõistlikust alternatiivist ei taha ta midagi kuulda. Nüüd on tema ainuõige arusaam uut jõudu juurde saanud ühe erakonna noorteorganisatsioonist. 

Ja see on ikka päris hirmutav, kuhu võivad inimese mõtted liikuda. Näiteks arutlesime selle üle, et mis oleks kõige keskkonnasäästlikum tegu. Mina siis pakkusin välja, et kõige keskkonnasäästlikum tegu, mida ma ise teha saan (arvestades, et niikuinii elades, vaatamata sellele kuivõrd palju ma püüan keskkonda säästa, ma juba oma eksistentsiga saastan keskkonda), on see, kui ma oma elu ära lõpetan. Selle peale vaieldi mulle vastu, et tegelikult oleks kõige keskkonnasäästlikum tegu see, kui ma tapaksin teised inimesed ära - et siis poleks enam neid, kes keskkonda saastaksid. Kui püüdsin arutleda selle üle, et see tapmine ju nõuaks aega ja ressursse ja keskkonna jätkuvat reostamist, siis ikkagi leiti, et see teiste inimeste äratapmine oleks ikka õige tegu.

Sellised täiuslikud inimesed siis ja selline imeline maailm. Aga, eks ma ikka ja aina, mõnda mõtet välja öeldes, püüan endas hoida seda teadmist, et see kõik, mida ma välja ütlen, võib mulle endale tagasi tulla. Ja mitte ainult väljaütlemistega pole asi niimoodi, ka oma mõtetega tuleb mul aktiivselt tööd teha (ja mõnikord ikka ehmatab päris korralikult mõni sisemine reaktsioon, mille siis sügavamalt analüüsi alla võtan ja läbi hekseldan - eks ikka ajendatuna soovist olla parem inimene, aga ega see alati väga hästi välja kuku).