Täna on jälle üks selliseid päevi, mil lähen ühte kooli lastevanemate koosolekule - et ikka tutvustada seda, millega me tegeleme, astuda lastevanematele (ja nende kaudu lastele) lähemale.
Eellugu sellele minekule on aga seesugune, et selles koolis ollakse väga tõrjuvad kõigi ja kõige suhtes, mis tulevad väljastpoolt. Meie siis oleme väljastpoolt tulijad, seda olen sealkandis ennegi tunda saanud. Fookus on sõnadel "meie" ja "teised", mitte lastel või siis sellel, et tegelikult oleme kõik ühte asja ajamas (hoolt kandmas oma valla inimeste ja iseäranis laste eest).
Ja kui ma nüüd seda pilti veidi laiemalt vaatan, siis on selles koolis, nii palju, kui minul kokkupuuteid on selle kooli pedagoogilise kollektiiviga olnud, või nii palju, kui teiste käest kuulnud olen, seis ikka selline, et nad on maailmaga riius. Kõik, kes on väljaspool "nende" ruumi või kes ei sobitu nende riius olemise olekuga, need praagitakse välja, need lükatakse kõrvale. Sellest olen vist siingi juba kirjutanud, et vähemalt ühel mulle teada oleval juhul on see viinud selleni, et kooli ja lastevanemate vahele on võetud vallapoolne lepitaja. Sellel puhul oli esialgseks kõrvalelükatavaks uus klassijuhataja, kes hakkas klassis esinevaid probleeme innukalt lahendama - see maksis talle lõpuks töökoha.
Täna siis, enne seda minekut, hakkasin selle asja üle veel kord järele mõtlema ja leidsin, et mina ikka niimoodi ei saaks, mul on vist ikka mingi suur sisemine vajadus rahu ja harmoonia järele, kooskõla ja koostöö järele.
Õnneks mind ju sellest katsumusest säästeti - oli mulgi ju tekkimas üks selline ring, mida selles koolis juhendanud oleksin, aga koolipoolsete vabanduste ja segaste asjaolude tõttu jäi see ära. Kui sellest plaanist ühele lapsele, kes selles koolis on kunagi käinud, rääkisin, ütles ta mulle: "Kuigi ma tean, et ma ei peaks Sulle nõu andma, siis ma siiski loodan, et Sa ei hakka selles koolis toimetama, niimoodi on Sulle endale parem!" Ju ta siis tahtis mind hoida ja säästa ja kuna minust see asi suuremat rohkem ei sõltunud, kui et olin valmis asju arutama, siis ei liikunud need asjad isegi nii kaugele, et oleksime arutluseni jõudnud, ja nõnda see plaan siis katki jäigi.
Ja siis korraga tekkis mul selle pildi kõrvale selle kooli tõrjuvast olekust veel üks teine tegija meie vallast, kes on ka maailmaga riius. Õnneks seal on olemas mõni inimene, kellele riius olemine isegi pähe ei tule ja nii saavad asjad ikka suhteliselt hästi aetud. Aga üldiselt, mõtlen ma, mis muster see selline on, et meil kohe kahes otsustavas rollis on maailmaga riius olevad inimesed.
Siia juurde ma muidugi võin muigamisi tõdeda, et on ju ette tulnud neid hetki, mil tunnen justkui mulle inimesed ei meeldiks, aga need on sellised mööduvad nähtused ja enamasti seotud ekstreemsete kogemustega. Sest üldiselt, praegu nende maailmaga riius olemiste taustal, mõistan, et olen ikka päris positiivne inimene.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar