Sõitke džiibiga!

Selle loo eellugu on mitmeid aastaid vana. Lugu kõneles siis sellest, kui meie vallakeskuse teemal võtsid sõna inimesed, kes jala käivad - et kuidas on vallakeskuses niimoodi, et jalakäija peale pole mõeldud - pole kõnniteid, pole kergliiklusteid -, et kus peaksid need omal jalal ringi liikuvad inimesed siis liiklema. Loomulikult olid need, kelle poole pöörduti, vallaametnikud. Vastus oli üsna ühemõtteline: "Sõitke džiibiga!"

Nüüdseks on muidugi aeg edasi läinud ja rõõm on tõdeda, et selles osas on vallakeskus ikka kenasti arenenud - on tekkinud hulgaliselt kergliiklusteid ja kõnniteid ja kogu see keskkond on muutunud oluliselt jalakäijasõbralikumaks.

Aga, kirjutama ajendas mind praegu hoopis üks paar päeva tagasi kuuldud jutuajamine. Kui üks vallaelanik kurtis, et bussiühendustega on vallas kehvasti, siis selle peale teatas teine vallaelanik: see elukohavalik on ju olnud teadlik otsus, et kui on selline koht valitud, siis tuleb arvestada sellega, et on nagu on. Iseäranis irooniline on kogu asi seetõttu, et just praegu, kooliaasta alguses, on meil bussiühendustega ikka väga kehvasti - olen seda kuulnud nii laste kui ka täiskasvanute suust, et korraga on täiesti normaalseks muutunud olukord, kus mõnda bussi lihtsalt ei ole ega tule. Legendaarsemad lood räägivad juba sellest, kuidas on kaks tundi bussi oodatud (meeletu paduvihm pole võimaldanud ka bussipeatuse kaitsvast varjust teele asuda, et mõnda teise peatusse, kust rohkem busse käib, liikuda)!

Eks inimesed on erinevad ja taaskord mõtlesin mina selle peale, et kas tõesti see on see viis, kuidas me oma valla inimestega suhtleme, lihtsalt keerame neile selja? Kui inimestel on mure, siis selle mure peaks ju lahendatud saama? Siis peaks ju olema eesmärgiks need kitsaskohad likvideerida? Ja sisuliselt on see ju ikkagi jälle viide samas suunas - et sõidetagu džiibiga.

Ja eks ma teisest küljest imestasin selle asja üle ka. Inimene, kes sellise lause välja ütles, on suuresti toimetamas nõrgemate kaitsmise teemal, see teema on talle südamelähedane. Ja sellise transporditeema juures tuli välja tema kitsarinnalisus. Sest kui peres on kaks autot, siis ei olegi vist võimalik mõista, mida tähendab, kui tuleb sõltuda vaid bussiliiklusest. Ja ega ju sellisel juhul pole ka samastumisvõimalust.

Järgmine teema, mis üles tuli, oli see, kuidas mul oli võimalik näha, kuidas kohaliku kooli köögis toimetajad viskasid ära kaks ämbritäit täiesti korralikku salatit. Kui seda sel hetkel minuga koos olevate inimestega arutasin, siis ütlesid nemad, et nad on sellel teemal püüdnud rääkida, aga neile on öeldud, et kuna toitu jääb üle, siis tulebki see lihtsalt ära visata. Kui küsiti, et kas ehk saaks neilegi süüa anda, nendega jagada, siis vastati, et ei, nad pole selle eest maksnud. 

Minu jaoks tundus see väga jabur olukord (ma isegi ei julge mõelda, kuidas tunneks ennast mu naabrinaine, kes on nälga näinud sõja ajal, või mu üks sugulane, kes on nälga tunda saanud Nõukogude Armees teenides) ja kui see asi hiljem selles teises seltskonnas, kus see bussiteema üles tuli, arutlusele tuli, siis hakkas see inimene, kes rääkis sellest teadlikust elukohavalikust, selgitama, miks see toit tuleb ära visata ja miks sellele toidule ei ole võimalik leida sööjaid. Mina samas tean väga hästi, kuidas lapsed tulevad pärast kooli trenni ja neil on kõhud tühjad - ikka on mõni laps, kes sellise jutuga välja tuleb, kuidas kere on hele ega jaksa trenni teha. Samade asjadega puutuvad kokku ka Noortekeskuste töötajad, sest lapsed saavad küll koolis süüa, aga kui nad pärast veel mitmeid tunde enne kojuminekut Noortekeskuses aega mööda saadavad, siis lähevad neil ju paratamatult kõhud tühjaks.

Ja eks selle toidu äraviskamise teema juurde võin ju pikkida ka selle, kuidas mul oli suvel võimalik näha kuivõrd palju vaeva ja närve ja aega on vaja rakendada, et toitu kasvatada, kuidas käib igapäevaelu ühes väiketalus, kus inimene sõltub ilmast ja kui ilmaga veel veabki, siis ei pruugi tehnika enam välja vedada.

Minu süda muidugi rahu ei andnud ja võtsin sellel teemal ühendust meie vallaametnikega - sest minu jaoks on see täiesti mõistusevastane olukord! Samas, kui on olemas peresid, kus söögi lauale saamisega on raskusi, kvaliteetsest ja tervislikust toidust rääkimata. Aga, eks paistab, mis sellest asjast saab, võib-olla püüan vaid tuult väljal.

Aga, seesama inimene arvas kevadel, et 10 eurot on olematu raha. Mina arvasin, et igaüks ise peab saama otsustada, kas 10 eurot on olematu raha või ei ole. Ja ega mul siis polnudki muud, kui sattusin väärtuskonflikti, kui oma sellise arvamusega lagedale tulin.

Kõige selle juures hakkas mulle nii mõnigi asi selgemaks saama. Kasvõi see, mida olen varemgi tajunud, aga teise nurga alt - et teatud inimesed peavad raamides toimetama, nende jaoks on hirmutav raamidest välja astuda. Ja nii tore on reeglitele toetuda, need on ju paigas, ja pole viga, kui süda (või isegi mõistus) ütleb midagi muud, sest reeglitele toetudes võib ka kõige jaburamad asjad ära põhjendada (seda, et reeglid küsimuse all seade, ei saa ju endale ometigi lubada?). Lisaks sain oluliselt targemaks ka selles on, et ma olen taaskord naiivne olnud, inimest pimesi usaldades ja inimesest ikka parimat uskudes (ma olen ikka üldiselt ka selline naiivsemat laadi tegelane, sain taaskord aru).

Ja eks ma sain ka iseenda kohta rohkem teada, et mismoodi mina maailmast arvan ja millised on minu arusaamad ja nägemused. Ja taaskord tuli üles ka avatuse teema ja valmisolek inimestega asju arutada, suhelda (eks tean-tean, et sealsamas kõrval oli mul ka endal tõrkekoht - kui ma nägin ühe inimese teist palet, mis oli ülimalt moosiv ja mesine, samas, kui mina olen teda senini vaid tõredalt ja torisevalt käitumas näinud - aga eks positsioonid olid erinevad, seekord suhtles ta täiskasvanuga, kellest nii mõneski mõttes sõltuvad tema asjad, varemalt olid pealtnähtud olukorraga seotud lastega suhtlemisega). Ja samamoodi õppisin teist inimest rohkem tundma ja eks seal hakkas mängima ka taustsüsteem - kus sõnu stabiilsus, turvalisus ja jõukus on iseenesestmõistetavad asjad. 

Niiet, igas päevas on ikka võimalust avastada ja üllatuda (kahjuks küll mitte alati positiivselt, mõnikord võib ikka šoki ka saada ja mõnikord tajud mingeid asju, mis muudavad ettevaatlikumaks)! Sõitkem siis kõik džiibiga (ja kui džiipi pole võtta, siis limusiiniga) või siis teisisõnu: kui leiba ei jagu, sööge siis torti!