Sain eile oma postkasti arvukaid sõnumeid - ühe seltskonna seast, kellega olen mingil oma eluperioodi jooksul hulgaliselt kokku puutunud. Lugesin neid sõnumeid, vaatasin vanu pilte, mis sinna juurde lisatud olid, ja siis korraga tekkis mul tunne, et see kõik on juba korra läbi tehtud, läbi kogetud. See juhtus paar aastat tagasi, kui meil klassikokkutulek oli - samamoodi oli seal viibides selline tunne, et jah, ma tean neid inimesi, olen nendega kokku puutunud, aga mul mingeid suuremaid mälestusi sellest kõigest ei ole.
Ma olen ikka aeg-ajalt mõtisklenud selle üle, kas ma olen inimene, kes elab minevikus ja mõnikord mulle tundub, et see niimoodi ongi. Aga, kui tekivad sellised momendid, nagu see eilne, mil saan aru, et teiste inimeste tänapäev on nii tihedalt seotud sellesama minevikuga, et nad praegugi uduselt selle mineviku sees toimetavad, siis ma saan aru küll, et mul on minevik ikka päris korralikult käest kadunud. Jah, minugi tänapäevas on seda minevikku, aga seda mõne üksiku inimese pärast, kes on sellest perioodist minu ellu jäänud, kellega ikka aeg-ajalt suhtlen.
Ja eks ma siis hakkan mõtlema selle peale, miks see nii on. Kas on asi selles, et mul on niipalju erinevaid seltskondi, kellega ma elu jooksul suhelnud olen, nii palju erinevaid valdkondi, kus ma toimetanud olen. Või on asi ikka selles, et mu elu ongi selline, et ma olen mingil oma eluperioodil mingis seltskonnas sees ja siis tuleb justkui aeg lahkuda, edasi liikuda ja jäävadki kõik sellega seotud asjad maha ja vajuvad ka unustuse hõlma?
Sest hämmastav on ka see, et mul on küll neist perioodidest seiku nii- ja naasuguseid, kusagil mälusopis, aga need lihtsalt on, ka emotsionaalses plaanis pole neil minu jaoks enam mingit suuremat väärtust. Aeg kaob ja kui tulevad uued kogemused ja emotsioonid peale, siis on vist suhteliselt loogiline, et selle käigus tuhmuvad ka minevikukogemused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar