Eks see ole minu elus ju ikka nõnda olnud, et kui toimuvad mingid sündmused, siis minul on nende kõrvale kohe võtta ka mõni muusikapala.
Ja kui ma vaatasin, mida elu teeb ja mida see siis endaga kaasa toob, siis lõpplahendus polnud minu jaoks sugugi üllatuslik. Lihtsalt, ma teadsin, et elu mind hoiab, ma teadsin, et mu sisetunne on õige. Nii kinnitas see kõik, mis toimus, seda, et universum on mu selja taga ja korraldab toimuva ikka nii, nagu asjad peavad olema (et võiksin ikka jätkuvalt olla universumi direktor). Vahepealsed puiklemised ja kõrvalekalded, ilmselgelt otsitud-leitud vabandused ei muuda mitte midagi.
Eks kõik andis tunnistust sellest, et mul on imeline oskus leida võimalusi ka sealt, kus neid pealtnäha sugugi ei paista olevat. Võib-olla on selles ka põhjus, miks mu elukvaliteet on selline, nagu ta on - et kasutangi kõik oma võimalused maksimaalselt ära. Ei otsi vabandusi, ei leia takistusi, vaid ikka näen võimalusi, kuidas midagi teoks teha. Eks mõni tegu lendab ka aeg-ajalt vastu taevast, aga vähemalt olen proovinud ja teinud.
Oli selle eluseiga kõrval veel teinegi muusikapala, mis peas kumises, aga kuna see on ühe mu sõbra sisselauldud/-mängitud ja mulle vaid kingiks antud, siis seda laiema avalikkusega jagada ei anna. Aga põhitegijateks olid selles palas akna taga paugutav äike ja ojadena alla kallav vihm - ehk annab selline olukirjeldus veidigi edasi meeleolu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar