Eks selliseid hetki tuleb elus ikka ette - kui seisan taaskord selle tunde, et ma olen ikka üks parajalt tobe tegelane.Viimane nädalgi on sellel teemal kaks-kolm seika esile toonud.
Kõigepealt olid tekkimas takistused ühe protsessi teele ja kuna arvasin, et selle asjaga on kiire-kiire-kiire, siis loomulikult tegutsesin ka sellele vastavalt, ise veel muretsedes, kas jõuan ikka piisavalt kiiresti valmis, et teistel tõrkeid ei tekiks. Ja siis seisin selle lahendatud olukorraga silmitsi nädalajagu - tuli välja, et mina olen vaid see, kellel kiire oli, keda see asi häiris, teistel kõigil oli aega küll. Ja eks see ole vaid mu enda teada tunne kuivõrd tobedasti ma ennast tundsin, kui olen muretsenud üksikute kuluvate tundide pärast, kui teistel oli aega päevi ja päevi.
Tänane hommik joonistas teise analoogse olukorra välja. Seekord siis sellel teemal, kuidas mina olen otsinud ja leidnud võimalusi, ka sealt, kust neid pealtnäha leida polegi. Arvestades maksimaalselt teise inimese vajadustega ja püüdes võimalikult vähe tema praegust kibekiiret elu häirida ja siis saan teada, et seda kõike polekski justkui vaja, sest aega-jõudu-jaksu jagub inimesel küll. Küll aga mitte minu jaoks. Jälle tunnen ennast tobedalt, sest teen meeletuid pingutusi ja siis saan aru, et see taandub ikka teise inimese mugavusele. Eks ma saan aru, et need on väiklased mõtted minu sees ja see enese tobedalt tundmine on selline sisemine asi ja õnneks pole see enam nii valuline, nagu vanasti, aga selle tunde jõuan ära tunda, sellest aru saada küll. Ja püüan sellistes olukordades alati hoida fookuse sellel, mis on oluline, millel on tegelikult tähtsus - ühisel kvaliteetajal ju, kuidas ja kes pole sellel juhul ju oluline.
Ja kolmaski enese tobedalt tundmise hetk tuli üles täna hommikul. Eile käisin ühes kohas arvuteid seadistamas. Mulle oli antud info selle kohta, et on olemas kasutajakontod ja et nende abil saan siis süsteemile ligi. Aga kohapeal selgus, et osadele kontodele ligi ma ei saanud ja täna hommikul anti mulle siis minu küsimise peale külmalt teada, et ma oleksin pidanud teadma üht väga võrguspetsiifilist asja, et kõike seda teostada. Ja jälle olin sellises seisus, kus mina sain ennast tobedalt tunda, sest minu aeg läks eile raisku ja ma pean seetõttu veelkord kohale minema ja asjad nüüd uuesti tegema.
Niiet, üldiselt tundub selline tobedaks tegemine ja tobe olemine selline suurem suund olevat. Aga eks elu ongi selline ja ega selles kõiges ju mitte midagi uut ole, olen seda juba ennegi teadnud, et ma olen ikka üks paras totu (ja paljudes asjades ka radikaal, nagu selgub) olen, tahtes teha kõike maksimaalselt hästi, arvestades maksimaalselt teiste vajadustega ja tahtes maksimaalselt ära kasutada kõik oma võimalused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar