Praegu on must masendus peal ja tunne on selline, et kõik see, mida ma teen, tuleb katki jätta. Sest ma ei oska ega suuda taluda seda, et lapsed, kes on minu kätte usaldatud, satuvad minu juuresolekul rünnaku alla. Ja samuti ei oska ma hakkama saada teadmisega, et mina ei suuda ega oska neid piisavalt hästi kaitsta.
Kuidas võib mõni üksik repliik sedasi lõigata läbi kogu selle usalduse, mis on olnud? Kuidas võib mõni olukord niimoodi endast välja viia, et ei suuda oma emotsioone talitseda ja tulebki kõrvale astuda ja võtta hetk iseendaga taaskord hakkama saamiseks? Lihtne on see üle piiri minemine, mis sellised asjad esile kutsub. Aga eks ma pidevalt kordan sedasama viga, mida ikka - eeldan, et täiskasvanud on targemad ja mõistlikumad, kuigi nad seda tegelikult pole...
Ja kõige rohkem teeb vast haiget see, kui näed inimest, kellest väga lugu pead ja keda hindad, samamoodi talitamas, kuigi ta pealtnäha suudab ennast talitseda, aga need "joonealused" tegevused kõnelevad selget keelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar