Naerust ja viisakusest

See teema jäi tegelikult juba eelmisesse nädalasse. Puutusin kokku kahe lapsevanemaga, kelle arvates väljendab nende laste naer justkui seda, et lapsed pole viisakad. Mina muidugi avaldasin kohe oma arvamust - et kuidas on võimalik, et naer muudab lapse automaatselt ebaviisakaks?

Esimene olukord oli siis selline, kuidas kirjaldasin lapsevanemale seda, et nägin trenni käigus, kuidas tema lapsed naerukrampides põrandal maas olid. Selle peale kostis lapsevanem: "Minu viisakad lapsed?" Mina siis vastasin, et jah, tema viisakad lapsed, kes ka sedasi naerdes olid jätkuvalt viisakad, sest neil oli lihtsalt nii lõbus trennis olla ja see naermine ei toimunud kellegi teise arvelt, ei tehtud kellegi teise kulul nalja.

Teine olukord oli selline, kus olin ühe perega koos õues ühiselt ringi liikumas ja peretütar siis naeris nii, nagu tema jaoks õige tundus. Ja selle peale siis noomis ema teda: "Vähemalt kodust väljas võiksid oma sellist naeru talitseda!" Mina siis ütlesin, et miks ta sedasi naerda ei tohi, kui talle see just nõnda sobib või kui ta arvab, et just selline naer on see, mida ta naerda tahab. Selle peale öeldi mulle, et viisakad inimesed niimoodi ei naera. Aga eks üldist meeleolu arvestades oligi see naer vast veidi kohatu - sest kuigi tegelesime selle pere lemmiktegevusega, olid näod enamasti ikka mossis, väljanäidatud rõõmu oli selle napi tunni sees vaid väga vähe...

Eks ma olen ennegi seda näinud, kuidas vanemad ikka püüavad oma laste käitumist korrigeerida, kuigi selles, kuidas lapsed käituvad, pole suurt midagi taunimisväärset, lapsed on lihtsalt sellised, nagu nad on, kellelegi sellega halba tegemata, samas, ma mõtlen praegu, jäävad tähele panemata need hetked, mis tõesti vajaksid sekkumist. Aga eks need on erinevate inimeste vaated erinevatel seisukohtadelt ja minul on võimalik sekkuda, kui tunnen, et midagi on valesti, ja öelda välja ka see arvamus, kui ma ei saa, miks sekkuma asutakse...

Hea tahe sai otsa...

Seda lugu tuleb alustada nädalatagusest laupäevast. Korraldasin Eesti meistrivõistlusi Tallinnast eemal ja seal tuli minu juurde inimene ja küsis, kas ma olen valmis neid abistama ühe suure rahvusvahelise võistluse läbiviimisel, nagu seda varemaltki teinud olen. Ütlesin, et jah, mul on see asi juba kalendris kirjas. Siis paluti mul välja mõelda ja teada anda summa, mille eest oleksin valmis abiks olema. Naljatamisi ütlesin tol hetkel: "Miljon raha!"

Saabus siis laupäeva öö ja pikk bussisõit lällava seltskonnaga kodu poole, mille jooksul jõudsin ühe väga "toreda" tõdemuseni: "Ma olen ikka täiesti loll!" Tõdemuse ajendiks oli see, et kogu sellele bussisõidule eelnenud aja olin poputanud suurt seltskonda "sportlasi" - nende iga soovi ja palve parimal võimalikul moel täitnud, olnud üdini asja juures, lahke, viisakas, kiire, täpne. See kõik aga oli mind nii läbi võtnud, et oleksin tahtnud vaid vaikust kogeda. Aga minu selleteemalised palved ja soovid kõlasid kurtidele kõrvadele - ikka jätkati samas vaimus ja siis saingi aru, et ma olen puhta loll - arvestades maksimaalselt teiste inimestega ja siis lootes seda, et ka minuga arvestatakse. Ei käe need asjad niimoodi!

Ja läks siis aeg edasi ja justkui kirsiks tordi peale sain veel sõimu osaliseks. Lugu siis seesugune, et võistluste, mille korraldamises laupäeval osalesin, autasustamisel oli 2 komplekti medaleid üle jäänud, sest konkreetse võistkonna liikmed olid juba ära koju sõitnud ja kuna tegemist oli ikkagi Eesti meistrivõistlustega, siis olin mina, naiivne inimene, arvanud, et need medalid oleks õige anda alaliidu presidendi kätte - et kui on taaskord mõni suur ja tähtis võistlus tulemas, siis antakse need medalisaajatele üle. Nõnda siis talitasin - alaliidu president võttis minult medalid vastu ja lausus, et ma talle e-kirja saadaks, kellele need medalid on. Eks ma siis saatsin alaliidu presidendile sellesisulise kirja. Ja peagi leidsin enda postkasti väga pahase kirja - et mis mõttes ma olevat medalid tema kätte andnud (tema käes neid polevat) ja kuidas ma üldse tulin selle peale, et need tema kätte anda. Eks ma siis vastasin, et andsin need tema kätte ja just seetõttu, et ta on alaliidu president. Selle peale tuli siis taaskord kuri vastus: et kui tema võistlustel käib, siis on ta vaid oma klubi esindaja, alaliidu president ta siis ei ole. Ja et tema ei tea, kus need medalid on. Eks ma siis vabandasin oma eksimuse pärast, aga tõdesin ka, et nüüd, kui medalid juba kadunud on, on veidi hilja selles asjas midagi muuta. Asja tegelik sisu oli aga selles, et inimene oli sellel hetkel, kui need medalid talle andsin, liiga purjus ja nüüd ei olnud tal mingit soovi võtta vastutust oma oleku või nende medalite asukoha teemal. Kahjuks on inimene ka selline, kelle puhul pealt ei paista väga hästi milline on tema purjusolekuaste, nii ma teda usaldasingi.

Aga, kui see kirjavahetus siis läbi sai ja jätkuvalt oli mul teada andmata, millist summat ma selle rahvusvahelise võistluse läbiviimise eest saada tahan, siis korraga hakkasid klotsid minu jaoks paigale asetuma. Mõtlesin lisaks neile seikadele ka sellele, et võistluste peakorraldaja on inimene, kes eelmisel aastal suutis mu nii endast välja viia, et olin pastakat laua peale panemas ja lihtsalt sealt ära tulemas - sest inimene lihtsalt ei saanud aru, missugused on prioriteedid või mis on asja juures tähtis, lisaks alaline tähelepanuvajadus, mida sellises keskkonnas, kus neid tähelepanu vajajaid on pidevalt kümneid, on iseäranis väsitav. Kahjuks sai mu vastutustunne minust sel hetkel võitu ja nii viisin selle asja kenasti lõpuni. Teine asi on see, et inimene, kes minuga koos neid asju korraldanud olen, kahese tandemina, on ikka leidnud, et mul tuleb põhikoormus kanda ja tema võib lihtsalt ringi lehvida - pärast südaööd lõppevate võistluste päeva teine pool ja üle südaöö tikkuvad tunnid on ikka kõik minu hooleks jäänud ja eks läheks see asi ka sel korral niimoodi.

Ja siis korraga tundsin, et see minu naljaviluks lausutud miljon raha läheb tõeks, sest korraga sain aru, et mitte mingi raha ei motiveeri mind selle rahvusvahelise võistluse korraldamises osalema, sest minu head tahet, mille najal senini toimetanud olen, kuritarvitati ja see sai lihtsalt otsa! Jõudnud sellise järelduseni, saatsin rahumeeli kirja, et teada anda, et minuga nad selle võistluse korraldamisel arvestada ei saa.

Nüüd siis olengi mõelnud selle peale kuivõrd palju head tahet ma ikka endast välja lasen ja kuivõrd palju on mu elus tegelikult olukordi, kus seda head tahet kuritarvitatakse... Ja huvitav, kas mingil hetkel tulevad need hea tahte otsasaamise mõistmised ka teistes valdkondades?

Aga mulle meeldib vaielda!

See on nüüd juba nädalajagu vana lugu. Lugu sellest, kuidas ma proovisin Eesti ühe mobiilioperaatori kõnekeskusega läbirääkimisi pidada ja kuidas see siis õnnestus (või pigem ebaõnnestus) ja milliseid etappe selle kõige kestel läbi tuli teha.

Lugu siis selline, et helistan mina mobiilioperaatori infotelefonile ja kuna kõnejärjekord on 3 minutit, siis otsustan, et las nad siis helistavad tagasi, kuna lubati tagasihelistamist 60 minuti jooksul. Loomulikult ei suutnud nad oma 60 minuti lubadust täita ja selleks hetkeks, kui mulle tagasi helistati, olin juba autoroolis ja nii jäi see kõne vastu võtmata.

Aga, alustasin siis otsast peale - st helistasin uuesti. Seekord sain päris kiiresti jutule ja seletasin ära, milles probleem - et mul on ühe inimese kõnekaardi ostmise arve, aga sealt on laadimiskood ära kustunud, et kas ehk on võimalik seda seerianumbri järgi kusagilt kuidagi teada saada. Ja loomulikult öeldakse mulle, et ei ole - et neil pole mingisuguseid jälgi nende asjade kohta, mida nad müüvad ega mingeid seoseid. Mina siis ütlen selle peale, et selline asi pole lihtsalt võimalik - kasvõi raamatupidamise mõttes peab see arveldamine ju korrektne olema ja kindlasti on kusagil andmebaasis omavahel ka seotud laadimiskood ja seerianumber. Aga ikka öeldakse mulle, et sellist asja pole ja nii ei saa. Ma siis seletan, et tean väga hästi, kuidas mobiilsidevõrgud on üles ehitatud, samamoodi ka andmebaasid ja et kui sellel klienditeenindajal pole vastavaid õigusi, siis nii öelgugi, aga ärgu rääkigu mulle, et kusagil neid andmeid pole. Selle peale läks klienditeenindaja täiesti endast välja - et mis mõttes tal pole õigusi, tal kõik vajalikud õigused olemas. Ma siis selgitan, et jah, tal võivad olla vajalikud õigused talle määratud tegevuste jaoks, aga kusagil on kindlasti keegi, kellel on rohkem õigusi ja et seda juttu pole mulle mõtet rääkida, et ühtegi arvepidamist müüki saadetud laadimiskaartide ja -koodide kohta pole olemas. Ega ma selle vaidlemisega suurt kaugemale jõudnud, kuigi jah, klienditeenindaja suutsin täiesti endast välja viia - ikka tuli lõpuks leppida sellega, et laadimiskoodi taastada pole võimalik (ja see õnnetu murdekoht selle arve peal, kus see laadimiskood oli kukutas mobiilioperatoori taskusse täiesti tasuta 3.- euroraha)...

Aga kogu selle asja peale sain aru, et mulle ikka meeldib vaielda, kuid kurvad on need hetked, kui saan aru, et mind lolliks peetakse ja arvatakse, et pean uskuma kõike seda, mida mulle räägitakse. Aga, nagu viimase aja tõdemus on olnud - emotsiooni sai selle telefonikõnega päris kenasti!

Ei midagi uut siin päikese all

Seda olen ma ju varasemate aegade kirjanike teoseid lugedes varemgi tõdenud, et maailmas käivad asjad ikka ühtemoodi, muutub vaid keskkond, muutuvad vaid aksessuaarid. Ja eile, lugedes Hermann Hesse "Eurooplast", mis on kirjutatud täpselt 100 aastat tagasi, tuli mul taaskord tõdeda, et päikese all pole mitte midagi uut. Teemad, mis selles kirjatükis üleval olid, on ka praegu väga aktuaalsed - ikka see, et eurooplane on laisk ja lohe ja seetõttu tulevad teised rassid elu siin üle võtma. Kuidas küll on võimalik, et need mõtted, mis ühe mõistuloo sisse pandud on, on nii asjakohased meie viimaste aegade aktuaalsete teemade valguses.

Selle kogumikus, milles see "Eurooplase" lugu sees on - pealkirjaga "Võluri lapsepõlv ja teisi muinasjutte" - on teisigi lugusid, mis ülihästi sobivad praegusesse maailma ja kui ei teaks, et need on kirja pandud sajandijagu aastaid tagasi, ei oskaks seda kuidagi uskuda. Sest see läbinägelikkus ja taust sobivad suurepäraselt ka praegusesse aega.

Ja iseäranis ilusasti sobib praegust aega, teise külje alt, iseloomustama ka lugu "Riik", milles räägitakse riigist ja sellest, kuidas tema vaesed elanikud oma vaimuannete najal siiski õnnelikult elasid, aga kui rikkus nende õuele tuli, siis tekkisid lõhed, kõik olid puha õnnetud ja vaestest-töötavatest inimestest said orjad. Tundub kuidagi tuttav olevat, kas pole? Siia sobib minu arvates väga hästi selline muusikapala:

Diplomaat või (ehk peresisest suhtlemisest)?

Diplomaatide kohta käib ütlus: vastas ära kõik need küsimused, mida ei küsitud, ja jättis vastamata kõik need küsimused, mida küsiti.

See ütlus tuli mulle meelde eile, kui taaskord oma emaga koos aega mööda saatsin. Küsisin küsimusi, et saada targemaks, et lubada inimesel rääkida, aga seda tulemust, mida ma saada soovisin, ei tulnud kuidagi. Sest sellel teemal, mille kohta küsiti, rääkida ei soovitud, küll aga oli hulganisti neid teemasid, millel rääkida sooviti. Ja need teemad, mis kõneks tulid, olid neutraalsed, teistest inimestest ja teistest asjadest.

Eks see on seesama tõdemus, mis mul mingi aeg tagasi seoses oma emaga oli - et kogu meie ühise elu jooksul on meil olnud vaid üks sisuline jutuajamine. Sellised võivad siis mõnes peres lood olla.

Ja vaatasin ennastki kogu selles olukorras palju kõrvalt - kuulates oma ema ja mõeldes sellest, missugune on minu elu. Või missugused on üldse meie peresisesed suhted. Viimase aja trend on selline, et perekesksed hetked, mida niiväga igatsetud on, lõpetavad sellega, et mina näen oma pere teisi liikmeid näppupidi nutiseadmes toimetamas. Jah, kurb on see, aga parata pole midagi - kui inimesed leiavad, et nutiseadmed on paremad suhtluspartnerid kui inimesed, kes on siinsamas kõrval, mis siis ikka teha. Iseäranis irooniline on see, kui kuulen kui väga soovitakse minuga kokku saada, ühiselt aega mööda saata ja siis ilmuvad mulle sellised kaadrid silme ette. Ja selle juures on ka see teema, et ikka räägivad inimesed ainult neil teemadel, mis neid huvitavad, teised teemad lastakse kõrvust mööda, heidetakse kõrvale. Või ka see, et ma püüan olla väga mõistev, püüan aru saada. Ja jätta kõrvale iroonia, mis nii tihti esimese reaktsioonina esile kerkib.

Eks ma püüan mõista ja aru saada ja analüüsin ka iseennast. Aga võib-olla on kohane üks mõni aeg tagasi mulle ühe lähedase inimese poolt öeldud lause: "Sa oled teiselt planeedilt!" See vist ongi suurim kompliment, mida mulle tükil ajal öeldud on.

Ja arvestades eilset isadepäeva, sain ma ükspäev ka oma isadepäeva loo. Üks müügiagent küsis mu käest, kas mul on juba isale isadepäeva kingitus olemas. Vastasin viisakalt, et on. Polnud ju vaja inimesele hakata seletama sellest, et oma isa mul polegi olnud õnne tunda ja et ainus kingitus, mida ma talle teha saan, on küünla süütamine tema haual. Nõnda kerge on olla ebanormaalne...

Pereteemad on siin viimasel ajal üleval olnud ka veidi teises valguses ja kahjuks tuli mul tõdeda seda, et liigselt püüdlikud ja liigselt hoolivad inimesed jõuavad oma asjadega ikka tupikusse. Nõnda on praegu seis ka ühe minu pereliikmega. Ja see muster on minu jaoks tuttav ja ma tean ka, et "ilu" tegija arvab, et tema on kõike õigesti teinud... Aga veel kurvem on minu jaoks teadmine, et mul oli õigus - ikka loodad ja mõtled, et kõik asjad lähevad hästi, et mõõnad on mööduvad, aga elu kahjuks niimoodi ei käi ja inimesed on väga haprad, isegi siis, kui nad püüavad vaprat nägu teha.

Kelleltki midagi nõuda

See mõte tuleb mulle pähe ikka ja jälle, sest see stseen, mida näen, on juba mitmeid kordi mu silme eest läbi käinud - see, kuidas üks inimene esitab teisele inimesele nõudmisi. Ja need nõudmised saavad kõik täidetud, sest on hool ja armastus, eks kusagil pinna all on ka kohustus.

Ja nii ma siis vaatan seda korduvat stseeni ja mõtlen, et minul pole kelleltki midagi nõuda, on vaid võimalus arglikult oma soove ja vajadusi ja mõtteid väljendada ja siis loota, et ehk mõni neid ka täide läheb. Ja pole mul kunagi olnud sellist seisu, et ma saaks kelleltki midagi nõuda. Või on siinkohal viga minus? Mõtte koht...

Millegipärast meenus see muusikapala:

Kogu maailma naissugu...

Mul oli eile see au, olla ja saada neetud, sest juhtusin olema naisterahvas seltskonnas, kus üks abielumees rääkis sellest, kuidas tema ikka kõige hästi on mõelnud ja tema teine pool keeravat selle asja, mida tema teeb, kõik negatiivseks ja et sellised need naised kõik olevatki.

Sain siis neetud, koos kogu maailma naissooga.

Irooniline oli mul istuda selles seltskonnas, sest minu vastas istuvad meesterahvad olid mõlemad minu suhteliselt süütu nalja keeranud täiesti negatiivseks, ehk siis, ise teinud sedasama, milles nad kõiki naisterahvaid süüdistasid. Kuid, oma kogemustest, mida mul on hiljaaegu palju olnud, sain aru, et mul pole mõtet vaielda, sest tõde jääb ikka nende poolele.

Ja taaskord olen teel selle poole, mida mulle ette heidetud on - et ma oma suud piisavalt lahti ei tee ega räägi. Aga mida ma räägin, kui mulle heidetakse ette seda, et ma käituvat kõiketeadjana või siis saan vastu vaieldes, alternatiive välja tuues aru, asjades üle arutledes teada, et ütlus - mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale - kehtib 100 %.

Aga, kui ma seda needmise peamist põhjust taga otsin, miks kohe näpuga minu poole näidati, oli põhjust leida lihtne: ma võitsin mõlemat meesterahvast bowling'us ja nii, et viimase vooru viskeid ma isegi teha ei saanud (118 punkti oli mu punktisumma selleks hetkeks, aga 10. voor jäi mul proovimata, sest mänguaeg sai enne otsa). Ja ju see sellele sajatajale hinge ei mahtunudki, riivas tema mehelikku au.

Ilusa ilma puhul...

Täna, kui taaskord oli imeliselt ilus ilm ja käisin seda täiel rinnal õues nautimas, tiirles mu peas üks mõte: "Ilusa ilma puhul peaks kõigil inimestel olema vaba päev!" Saan aru oma mõtte puudustest, aga samas, mõtlesin ma täna: kui palju produktiivsemad oleksid inimesed, kui nad ilusa ilmaga saaksid oma akud laetud ja palju energiat juurde, vihmase, tuulise ja sompus ilmaga võib ju siseruumides toimetada küll ja veel? Kuigi, ka sellistel ilmadel on oma võlu - õiged riided selga pannes ja loodusjõudude keskele minnes saab ka omajagu vägeva elamuse!

Aga, ilusa ilma tuules: täna olen ma ilusa ilma ja vaba päeva poolt!

Kahetised tunded

Esmalt muidugi tabas mind kurbus - üks mu suuri lemmikuid on taaskord manalateele läinud. Jutt käib soome kirjanikust Arto Paasilinnast - "Poodud rebaste mets", "Lummav vabasurmasõit" on teosed, mis kohe silme ette tulevad. Veel hiljuti loetud "Ulguv mölder" - oli üks parajasti hea elamus, kuigi, kurbust tekitas omajagu, sest sai lugeda seda, kuidas raamist väljas elavaid inimesi tõrjutakse ja kuidas nende elu keeruliseks tehakse. Ja muidugi, viimaks ka "Jänese aasta" - see jäi muidugi kõige eelneva kõrval, vähemalt minu jaoks, nõrgaks, aga, jaburdusi oli selleski loos piisavalt.

Igal juhul, kurb on ja täna vist panen ühe küünlagi põlema... Praegu Arto Paasilinna elulugu lugedes avastasin, et ta on sündinud Kittilä vallas - kummalisel kombel on see ainus paik Lapimaal, kus ma käinud olen. Ju siis ikka universum oskab seoseid luua...

Kuid, need mu kahetised tunded on seotud hoopis sellega, kuidas ma sellistest asjade käigust teada sain, lehepealkiri viitas Arto Paasilinnale kui kirjandusKUULSUSELE... Pani ikka pead vangutama küll - kas siis tõesti sõna KIRJANIK pole juba piisavalt suur ja väärikas, aga võib-olla otsin väärikust sealt, kus seda leida pole - teemagi oli ju vastav, MELU...

Asjade väärtus muutub ajas...

Mul on üks tarbeese, võinuga, mis on juba aastaid kasutuses. Lihtne, tavaline, käepärane vahend köögis toimetamiseks. Ei midagi erilist, ei midagi erakordset - nii võib ju asjaga ollagi, iseäranis millegagi, mis on tarbeese.

Ja nüüd, viimase paari nädala jooksul, on see tarbeese omandanud reliikvia väärtuse. Asjade sellise käigu põhjuse on aga päris kummastav - sest selle eseme peale on puidupõletusega kantud tähekombinatsioon TTÜ. Nüüdseks on sellest lühendist saanud ajalugu, sest Tallinna Tehnikaülikool, kool, milles olen oma ülikoolihariduse omandanud, on uute tuulte tulemusena ümber nimetatud. Eile, oma vanast ülikoolist mööda sõites, leidsin suure rõõmuga, et kooli suur silt on veel asendamata.

Ja hakkasin siis mõtlema, et kuidas minu elu küll sedasi läinud on, et pole enam alles ei koole, milles ma õppinud olen, ega neid asutusi-ettevõtteid, kus ma töötanud olen. Oma elulookirjeldust kokku pannes võin vaid tõdeda, et tõesti, hingusele on neist läinud vaid üks, teised on kõik üle elanud liitmisi-lahutamisi ja loomulikult arvukaid nimevahetusi. Nii pole see võinuga ainus ese, millest on saanud reliikvia - neid reliikviaid on mul veelgi, ajaloolisi esemeid, millel praeguseks ongi juba teistsugune väärtus. See, millist sentimentaalset väärtust need kannavad, on teada vaid mulle endale...

Kõige toredam kogu selle asja juures on muidugi see, mida ma olen alati arvanud asjade ümbernimetamisest - et kui sisuga ei osata ega suudeta hakkama saada, hakatakse vormiga tegelema.

Ikka ise peab hea olema..

See mõte, et niimoodi mulle sugugi ei meeldi, tuli mu juurde taaskord siis, kui juhtusin üht järjekordset tennisemängu vaatama Delfi vahendusel. Mõtte sügavam sisu oli siis selles, et spordikommentaatorid rõõmustasid selle peale, kui eestlase vastane eksis või ebaõnnestus. Ja lisaks sooviti selliseid vastase ebaõnnestumusi veelgi.

Lõppes selle mängu vaatamine sellega, et vahetasin "kanalit" - st ühe pildipakkuja teise vastu ja sain rahulikult mängu edasi vaadata -, sest ma lihtsalt ei tahtnud sellise helitaustaga seda mängu enam edasi vaadata.

Aga, kui sellise asja peale laiemalt mõtlema hakkasin, siis selline suhtumine tundub olevat üldisem meie spordikommentaatorite juures, vähemalt nõndapalju, kui olen neid kuulama juhtunud. Et ikka soovitakse, et edu tuleks kellegi ebaedu arvelt. Millegipärast puudub usk Eesti sportlaste headesse oskustesse, võimalustesse ilma vastaste ebaõnnestumiseta edu saavutada.

Ja analoogsetes olukordades, kus soovitakse mingit nähtamatut eelist saada, olen ma nendele sportlastele, kes on nt avaldanud nördimust turniiritabeli loosi teemal, rääkinud sellest, et ise peab piisavalt hea olema ja siis pole vahet, kelle loos vastu toob. Ja see peaks minu arvates igasuguse sporditegemise juures olema peamine teema - see soov ja tahe, et olla ise piisavalt hea. Eks ma muidugi tean, et tippsportlane soovibki hea/parim olla, aga kuidas see teadmine viia spordikommentaatoriteni?

Sellesse konteksti sobib suurepäraselt ka see, et sel nädalal on mul tulnud lastele kahel korral selgitada parastamise mõistet ja seda, kuidas nende üks või teine tegu on olnud parastamine...

Inimeseks olemise võlu ja valu

Tänu, arutledes selle üle, kuidas mõni asi võib haiget teha ja haiget saamine on osa inimeseks olemisest, tuli mulle silme ette Goo Goo Dolls ja nende vast kõige tuntum lugu "Iris", sest selles loos, minu arusaamist mööda just sellisest asjast räägitaksegi. Aga, õnneks on Goo Goo Dolls praegu oma läbilöögialbumi juubelituuril ja nõnda on tekkinud ka videod, mis räägivad lugude taustadest ja nõnda on seal ka lugu "Iris'e" saamisloost, milles laululooja ise vast kõige paremini oskab välja tuua selle mõtte inimeseks olemise võlust ja valust, mis minu peaski ringi käis:



Jõudu ja jaksu elada ja elus olla, isegi siis, kui kõik haiget teeb...

Üks tõeliselt suur inimene!

See mees, kellest nüüd juttu tuleb, on mul silmapiiril olnud juba aastaid. Ja õnneks on mul õnne olnud temaga ka kohtuda - küll mitte päris isiklikult, aga vähemalt nõndapalju, et mul on riiulis tema raamat koos pühendusega. Sellesama raamatu "sünnilugu" oli mul võimalus jälgida, sest see oli see hetk, mil mina purjetamise juurde jõudsin ja see mees oli parajasti maakerale tiiru peale tegemas, täiesti üksinda, aga rõõmustas kõiki, kes vähegi soovisid, sellega, et võimaldas jooksvalt lugeda oma blogi.

Olles teda hiljem kuulanud - mul on olnud selline erakordne au ja rõõm - ja tema toimetustest lugenud, on ta ikka olnud tohutult sümpaatne - teeb suuri tegusid ja ise jääb selle kõige juures tagasihoidlikuks.

Mees, kellest juttu on, on Uku Randmaa, kes on praegu kaasa tegemas maakerale purjekaga tiiru peale tegemise võistlusel Golden Globe Race'il (kontseptsioon on sellel võistlusel selline, et sõidetakse selliste purjekate ja tehniliste vahendite abil, mida kasutati 1960ndatel aastatel). Ja ka selle võistluse käigus on Uku olnud see, kes on olnud tohutult sümpaatne, sest on ikka abivajatele appi tõtanud - kuigi jah, purje jõul, ja nagu nüüd hiljutiste sündmuste valguses, ka keset meeletuid torme, seda vaevalt tõttamiseks nimetada saab. Aga, see, mida ta teeb, on ikka tõeliselt imeline ja minu austus tema vastu on meeletu. Neid abi vajamise olukordi on nüüdseks ette tulnud juba kahel erineval perioodil ja kõhklematult on Uku suuna abivajale võtnud. Siit aga siis tänane satelliidikõne Ukuga, mis selle kirjatüki ajendiks oli:



Aga, eks see vist on meremeeste üldine solidaarsus, mis siit läbi kumab ja mis minuni on jõudnud ka teiste merel seilanud inimeste kirjelduste läbi - sest meretingimused on karmid ja nendes tingimustes tuleb aidata, võimalikult kiiresti.

...nende auks, kes on merel, me võtame nüüd... (Jaan Tätte, "Vana madrus")

Vägev on ikka mõni inimene. Just sellised on inimesed, kes mind inspireerivad, kelle moodi sooviks suuta toimetada!

Üks lugu asendus teisega...

Fraas, mis pärineb loost, mis aeg-ajalt mu elus ikka esile kerkib, oli: "... ära vaata mu silmadest mööda, argust taluda mina ei või..." (Virve Osila suurepärased sõnad, mis on minuni jõudnud Urmas Alendri muusika kaudu). Kuid, olles selle loo isekeskis ära kuulanud, tundsin korraga, et ma tahan kuulata üht sootuks teist lugu, siin ta siis on, see teine lugu:



Lugu, mis mind puudutab ja kõnetab. Praegu tegi tujugi paremaks.

Eks siis paistab, kuidas edasi, sest ma olen taaskord lõhkise küna ees. Ise olen ilmselt ilu tegija, aga ma ei suuda päris lõpuni mõista, et miks ja millal ja kuidas, aga eks nagu ikka, polegi muud tõdeda, et elu ongi selline ja väga raske on endale tunnistada seda tõde, mida ma näen ja mis aina selgemalt silma hakkab.

Kuid see ei muuda mitte kuidagi seda tunnet minu sees. Suurim moraal praegusel hetkel on see, et ma olen ikka liiga palju sõltuv sellest, mis minu ümber toimub ja mõnel inimesel on iseäranis suurepärane oskus saavutada kõik eesmärgid, mida ta saavutada pole soovinud, kuid, mis tulevad loomulikult. Aga, võib-olla ma eksin ja olen liiga sinisilmne, inimese heasoovlikkuse suhtes.

Tahaks siinkohal tsiteerida üht filmi: "If people can make you happy they can equally make you unhappy!".

Ja kõik kukkuski kokku, hetkega. Eks võiksin ju ajas tagasi minna ja mõelda selle peale, mida ma siis valesti teinud olen. Aga, saan aru, et ei olegi midagi valesti teinud, vaid vahele on astunud ühiskondlik surve ja vajadus oma staatust ja positsiooni säilitada.

Ma uskusin enamat, lootsin enamat, aga tõde on täpselt selline...

Kõik, praeguseks...

Õpetaja vastutusest

Eks neid nurinaid olen ma kuulnud varemgi, sellest, et konkreetne õpetaja ei ole hea õpetaja. Ja need nurinad on olnud suuresti sisulised nurinad, kommenteerimisele pole tulnud õpilastega ümberkäimine, etteheited on ikka olnud sellel teemal, et oma ainet ei oska hästi edasi anda.

Sellel asjal on minu jaoks kaks aspekti, mida ma oskan läbi laste suude kuuldud kommentaaride välja tuua. Esimeseks ja väga oluliseks ja minu arvates ka väga positiivseks aspektiks on see, et laste väljendusest saan ma aru, et nad tahavad õppida, nad soovivad targemaks saada.

Teine aspekt, mis välja on tulnud, on aga kurb. See osa puudutab minu jaoks õpetaja vastutust. Ja kui nurin võib olla nurin vaid iseendas seni, kuni puudub võrdlusmaterjal, siis päris kurb on kuulda seda, et kui laps on läinud uude kooli ja uue õpetaja käe alla, siis avastab ta ennast korraga olukorrast, kus tal vajalik põhi ja baas puudub, ta on teistest maha jäänud ja peab nüüd hakkama kaotatut tasa tegema. Ja seda kõike seetõttu, et senine õpetaja pole oma tegemistes siiani piisavalt hea olnud.

Eks ma saan aru, et siinkohal on oma roll ka selles kui palju on laps ise panustanud õppimisse, aga kuna antud juhul on tegu nö oivikuga, siis ma lapse enda panuses ei kahtle.

Ja see viibki mind selleni, mis mulle endalegi aeg-ajalt muret teeb - et kas ma olen piisavalt hea, kas ma suudan piisavalt hästi lastesse uusi teadmisi süstida, kas see, mida ma teen, on õige ja milleni see kõik viib. Sest mina tunnetan seda vastutust väga selgelt, seda vastutust, et minu iga liigutus, sõna ja tegu võib mõjutada nende noorte inimeste, kes on ennast minu juurde usaldanud, edaspidist elu.

Igaühele oma

Laupäevase Tallinna Maratoni jooksuvõistluse ülekannet vaadates leidsin mina, et minu jaoks ikka ei ole sellised massiüritused. Ja sellised asjad jäävad minu jaoks ka suhteliselt arusaamatuks - et miks on vaja tuhandete inimestega koos, suures massis ja veel linnatänavatel asfaldi peal ringi liikuda. Lisaks kõigele muule tasuda veel osalustasu.

Kui ma neid 10 kilomeetri pikkuselt distantsilt tulijaid nägin, siis oli mul naeratus näol, sest vaatamata sellele, et mul mingit dressi seljas polnud, olin minagi sel päeval üle 10 kilomeetri läbinud - olin jala käinud üht sellist marsruuti, mida ajapuudusel enamasti autoga läbin - ja tundsin teatud mõttes solidaarsust nende inimestega. Aga minu matk oli suhteliselt privaatne rännak, sest kasutasin teid ja radu, mida tavaliselt suurt ei kasutata, kuhu teisi inimesi suurt ei satu. Ja selline asi sobis mulle suurepäraselt - olla iseendaga selles liikumises ja mõelda omi mõtteid, vaadata ümberringi ja uudistada kõike seda, mis tee äärde jäi.

Nõnda ma siis tõdesingi, et igaühele oma ja tegelikult on inimesed tublid, et nad viitsivad liikuda ja rõõmsa meelega sellistes asjades kaasa löövad. Kuid sellise võrdlusmaterjali põhjal mõistsin veelgi selgemalt, et mulle ikka meeldib omapäi toimetada.

Võimalus ennast hästi tunda...

Auto on mul vana ja elamine on mul väike. Ei ole mul televiisorit, nutitelefoni, helikopterist rääkimata. Ei tarbi ma alkoholi, ei oska rõõmu tunda alkoholiga kaasnevast mõnusast suminast. Ja nõnda edasi - iga järgmine teema oli selline, et sain aru, et ma olen oma eluvalikutega ikka täiesti rabas ja oli suurepärane võimalus ennast "hästi" tunda. Kuid kuna teemad vaheldusid kiiresti, ei jaksanud ma teha muud, kui vaid kuulata ja imestada, see, mismoodi käsitletud teemad mind puudutasid, jäi hilisema läbiseedimise hetke, mil mul oli võimalik omaenda tunnetega tegeleda, neid analüüsida ja mõne teema üle korralikult kurvastadagi.

Ja võttis tubli paar päeva aega, et aru saada ühest asjast, mida mul on minu praeguste eluvalikute juures ja palju - selle asja nimi on AEG. Nõnda ma siis seisangi siin oma AJAGA ja mõtlen, et mis siis enam väärt on, kas kõik need asjad, mis mul olemas olema peaksid - ühiskondlik surve algas juba nädalajagu päevi varem, kui lapsesuu mu käest küsis, et miks ma endale uut autot ei osta, ja pidin oma vastust, miks mulle mu praegune auto väga meeldib, pikalt ja põhjalikult põhjendama -, või siis see AEG, mis mul kasutada on?

Eesti keelest nii ja naa

Seda lugu olen ma ikka rääkinud, et üksaeg puutusin väga palju kokku inimestega, kelle keel sisaldab poolenisti ingliskeelseid väljendeid. Seda, et tänapäeva lapsed räägivad suuresti inglise keeles, saan ikka ja aina kogeda - eilnegi õhtu pakkus selles osas taaskord täiendust (ja kui ma piisavalt kiiresti ei taibanud, mida mõeldakse sõna "toksik" kasutades, siis vestluspartnerist teismeline ikka korralikult pead).

Aga, teema tuli uuesti üles tänase hommikuga, kui lugesin ajalehest eestikeelse artikli pealkirja, mis sisaldas sõna power. Ja selle peale tuligi mulle meelde, et ma olen ju kuulnud küll seda, et inimesed räägivad, et neil on pauer ja et fiiling on õige. Kuid, lugedes seda pealkirja, hakkasin mina mõtlema sootuks muule - tegelikult näitab ju see, et on vaja inglise keel mängu tuua, seda, et eestikeelne sõnavara on piiratud, et ei osata oma emakeeles leida seda õiget sõna.

Ja kui ma hakkasin mõtlema, mis sõna mina kasutanud oleks, siis tuli mulle ette üks ilus eestikeelne sõna "vägi". See on just selline sõna, mida on hea kasutada, selle sõna kõige väekamas tähenduses.

Kuid, kurb on mõista, et inglise keel meie ellu ennast nii sisse söönud on. Ja eks peagi algab taaskord see aeg, kui minulgi, mu muude tegevuste kõrval, hakkab suhteliselt automaatselt toimima süsteem, kus pakun lastele ingliskeelsete sõnade juurde eestikeelseid vasteid ja meenutades, milleni see eelmisel kevadel viis, teen seda heal meelel - ühel hetkel hakkasid lapsed ise oma automaatsetele ingliskeelsetele sõnadele eestikeelseid vasteid pakkuma. Ja just sedasi mulle meeldib - osatakse ja saadakse küll, kui soovi ja tahet on, tuleb vaid eeskuju näidata.

Hümnita ja nõnda edasi...

Eks see ole teada tõde, et kuidas on aasta esimene päev, nõnda jätkub ka ülejäänud aasta. Kuidagi turgatas see mulle pähe, kui lugesin täna eilse ühislaulmise teemalisi kommentaare.

Mina olin üks nendest inimestest, kes käies hoopis teisel põhjusel Piletilevi kodulehel, avastas ebameeldiva üllatusena, et ühislaulmine on puha tasuline üritus ja selline uudis oli minu jaoks päris parajaks šokiks. Lihtsalt, ma olen arvanud, et mõned asjad peaksid jääma pühaks ja minu jaoks tähendas see ühislaulmine, kuni selle hetkeni, Öölaulupidude tuules sõitmist ja sellise asja juures ei tulnud kellelgi pähe, et tuleks osalejate käest raha küsida.

Veel "vahvamaks" läks kogu see asi siis, kui sain aru, et see ühislaulmine on mõeldud nii, et lisaks Lauluväljakul lauljatele, on mitmetes paikades üles seatud televiisorid, mille ees ja vahendusel siis konkreetses kohas paiknevad inimesed saavad kaasa laulda. Ma kuidagi ei kujutanud seda asja üldse ette - koos laulda on tore ja mulle meeldib inimeste keskel olla, aga selline karaokepidu kusagil avalikus kohas - minu kujutlusvõime piiridesse see asi tõesti ei mahu.

Ja pärleid aina lisandus - krooniks siis kroonitud pea ja teised, kes kutsetega sellele üritusele said, samal ajal, kui tavainimene sellele üritusele pileti pidi ostma. Mis kõigi asjades valguses - mida riik teeb ja kuhu raha raiskab (kirjutasin siia meelega sellise sõna, sest kulutamisest-kasutamisest on juttu vaid vahel harva, ikka on tegemist raiskamisega) - asja veel iseäranis magedaks muutis.

Minu jaoks on siiani ka arusaamatu see, et miks see asi korraldati 19. kuupäeval, mitte 20.? Et kas asi oli siis selles, et see oleks kattunud presidendi vastuvõtuga Kadrioru lossi roosiaias, sellega, millega on sisustatud ETV tänaõhtune programm. Et teleprogramm dikteerib sellised asjad - päriselt ka või?

Ja lugedes inimeste arvamusi sellest, jõudsin kuidagi selleni, et võib-olla tõesti ongi see piletiteema taotluslik, et hoida eemal inimesed, kes oleksid heal meelel koos olema ja laulma ja rõõmu tundma tulnud, et ei tekiks seda mõnusat rahvuslikku külg-külje kõrval olemise tunnet.

Kuigi jah, olles ühes teatud situatsioonis kokku puutunud Tõnu Kaljuste asjade korraldamisega, siis mõni inimene kohe oskab - märksõnadeks on Naissaare talgud, ühe laeva, mis oli ette nähtud talgute käigus kokkukorjatu saarelt äraviimiseks, Kaljuste jaoks vajaliku kraamiga täis lastimist, kusjuures talguliste töö jäigi seetõttu poolikuks, sest kogutud prügi mandrile vedamiseks polnud enam alust.

Aga, selle ühislaulmise teema juurde naastes, tuli mulle meelde see suur poleemika aastavahetuse ümber, mil Eesti hümn lihtsalt "ära unustati". Ja eks see siis ongi andnud tooni sellele, Eesti juubeliaastale. See muster on üsna ühesuunaline, sest 24. veebruari vastuvõtt oli ju ka sel aastal "mälestusväärne".

Kuid, võib-olla olen ma lihtsalt liiga sarkastiline, sest Eesti Vabariik 100 kogu kommertssüsteem on mulle kuidagi algusest peale vastumeelne - nähes, kuidas kõike annab rahaks teha, ei oleks ma tegelikult pidanud ühislaulmise teemal sugugi nii üllatunud olema.

Ja telekava vaadates ei leidnud ma seda pidu, kuhu mina selle pidupäeva raames minna tahan - "Saja-aastane öö", Pärnu Vallikääru aasal, täna õhtul, algusega kell 22:00, kõigile täiesti tasuta:

Sügavalt liigutav

Dagö on ansambel, kelle laule olen ikka kuulanud. Dagö kontserdile olen sattunud ühe lähedase inimese kutsel. Nii oli meil juba kusagil veebruaris kalendrisse kirja pandud, et ühel augustiõhtul lähme Dagöd kuulama-vaatama. Eile oli see õhtu.

Eellugu teab vist igaüks, kes vähegi on viimase aja uudiseid lugenud - skandaalne Dagö kontsert vist vaid nädalatagusest ajast ja Kõltsu mõisast. Mis seal küll juhtus või mis seal küll toimus. Kommentaare ja arusaamu oli nii- ja naapidiseid. Tunnistan ausalt, et kontserdist üles pandud videot ma ei vaadanud ja lugesin vaid kohalkäinute kommentaare - nii nende omi, kes skandaalsust üles kütsid, kui ka nende omi, kellele kontsert igati meeldis. Iseenda arvamus oli mul selline, et osad inimesed ei pruugi Lauri Saatpalu naljadest aru saada ja et osad inimesed polegi Dagö publik.

Aga, meil oli kontserdiplaan ja minu arvamust Dagöst see eellugu kuidagi ei kõigutanud - sümpaatsed on nende lood mulle ikka olnud, iseäranis vanemad palad.

Eile oli ilus õhtu, rahvast oli palju ja kontsert oli tõeliselt mõnus. Kuni, hakkas siis kontsert läbi saama ja publik tõusis püsti ja viimased lood lauldi koos ansambliga püstiseistes kaasa. See oli see hetk, mil mina tabasin ära kuivõrd toetavad ja ühtehoidvad võivad inimesed olla - ma arvan, et see kontsert poleks sugugi selliseks kujunenud ilma selle eelnevalt kirjeldatud eelloota, sest inimeste olemisest selles kontserdikeskkonnas oli aru saada, et kohale on tuldud selleks, et Lauri Saatpalule toetust avaldada, et siiralt väljendada oma siiralt häid soove ja mõtteid. Ja see kõik oli nii sügavalt liigutav (mulle tuli mu oma elust silme ette see hetk, kui mu kolleegid mind umbes samasuguses seisus võtsid enda hoida ja kaitsta), et ma lahistasin meeleliigutusest nutta kontserdi viimase pala:



Ja iseäranis liigutav oli see kõik just selles valguses, et viimasel ajal on meie ühiskonnas nii palju juttu olnud sellest, kuidas inimesed on hoolimatud - siin siis ehe näide sellest kuivõrd palju on inimestes hoolivust ja soojust.

PS Muidugi pidi sellel kontserdil kõlama ka see pala:

Pealt siiruviiruline, seest...

Aeg kulgeb omasoodu ja kõik on justkui õige ja hea. Aga, iga järgmine sõna viib edasi vaid ühes suunas. Kuigi pealtnäha tundub, et toimub lähenemine, on tegemist hoopis kaugenemisega. Sest vähemalt mina saan aina enam aru sellest, et kuigi kõik need ühised mõtted tunduvad lähendavad, on seal nii palju seda, mis jääb ridade vahele ja mis tekitab aina suuremat distantsi.

Ja asi ongi ju vaid selles, millised on igaühe prioriteedid ja mida neist välja lugeda võib. Ja kui prioriteedid on seesugused, nagu nad on, siis tuleb nendega lihtsalt leppida. Eks ma saan iseennast kõrvalt vaadata ja analüüsida, arvukalt ja korralikult. Selles valguses, et mida mina tahan ja mida mina soovin ja kas ma seda ka siis saan. Või mida ma siis teen, kui asjad ei lähe päris nii, nagu ma soovin. Iseenda sisse tuleb kogu aeg vaadata ja sealt vaatab vastu ikka igasuguseid asju.

Hakib, oi, kuidas hakib. Pealt siiruviiruline, seest aga ussitanud paistab see asi, nagu sellele aastale kohane. Peamiselt, tundub mulle, on tegemist mugavusega ja mugavustsoonis toimetamisega. Aga eks me kõik püüame ju lihtsamalt läbi ajada...

Aastatepikkuse töö tulemus

"Loll oled!"
"Sina oled loll!"

Kaks ühe pere last suhtlevad selliselt omavahel. Ja selliseid "õrnusi" vahetatakse pidevalt ja jätkuvalt. Mina, kõrvaltvaatajana, püüan neid juhtida arusaamise juurde, et sellised väljaütlemised pole sugugi kohased ja et nad peaksid teineteist hoidma ja teineteisele ikka häid asju ütlema. Aga, minu sõnad kaovad tuulde, sest tegemist on aastatepikkuse töö tulemusega. Selle töö, mida nende ema on nendega teinud - ise oma ühele või teisele lapsele öeldes, et lapsed lollid on -, tulemusega.

Ja kõige selle keskel - mina püüdmas väljendada seda, et selline suhtlusviis ei ole normaalne ja jään suuresti vaid hüüdjaks hääleks kõrbes -, lausub perepea mulle filosoofiliselt: "Sul on vist igav elu, nõndamoodi üksinda elades, pole kellegi peale karjuda, pole kellegi peal ennast välja elada?" Selline mõtteavaldus paneb mind mõtlema jah ja üldiselt olen viimaste nädalate jooksul korduvalt tõdenud seda, et minu igapäevaelu ongi suuresti vaikne ja rahulik ja mulle tõesti niimoodi meeldib. Ja mingitel puhkudel olen ikka leidnud, ühe või teise asja puhul, et ma pigem laseksin asjadel minna omasoodu - et vaidlemine ja kraaklemine ja muu säärane tegevus pole sugugi minu jaoks.

Kurb on kõrvalt vaadata seda, milliste tulemusteni jõuavad inimestevahelised suhted - kodus, kus peaks olema soe, mõnus ja toetav õhkkond, on ainult närvilisus õhus ja üks emotsionaalne plahvatus järgneb teisele.

Üks alaline eneseanalüüs

Päevad muudkui lähevad, suhtlemist on olnud palju, kuid üks asi on neis päevades siiski ühesugune. See eneseanalüüs, mis mu sees pidevalt toimub.

Kogu analüüsitsükkel on selline, et mõtlen mõne inimese või olukorra peale ja loomulikult käib sellega kaasas mingi reaktsioon ja mõte. Kuid selle asemel, et jääda selle esialgse mõtte juurde, püüan ma mõista, et mismoodi saaks sellele olukorrale veel reageerida. Või siis soovides ja tahtes teisi inimesi mõista, võiksin ju leida mingisuguse teistsuguse reaktsiooni asjadele.

Eks see eneseanalüüs on tingitud enamasti sellest, et teiste inimestega suheldes kumiseb mul enda sõnade ja tegude peale ämbrikolin kõrvus ja siis selle peale tekibki tunne, et peaks miski korrektsiooni kuhugi tegema. Kuid nähes, kuidas maailm ümberringi keerleb, mõistan ka päris kenasti, et ma lasen liiga paljudel asjadel ennast häirida, hoolin liigselt sellest, mis ümberringi toimub. Ma peaks võib-olla ka ikka õppima - rohkem tujutsema, rohkem närvi minema, rohkem teisi kamandama (juba aastaid tagasi ühe asjatundja poolt esitatud küsimus, kas ma hoian ennast tagasi, on asjakohane ka täna)?

Kuid eneseanalüüsiks on ikka hulgaliselt põhjust. Üks oluline aspekt kõigi asjade juures on see, et mida ma inimestelt ootan, mida loodan. Ja kuigi saan aru, et kõik tuleb vabaks anda ja mingeid ootusi ei peakski mul olema, siis kusagil kuklas kumiseb ka fraas ühest kinofilmist, kus peategelane kurdab selle üle, et tema suhtes pole kellelgi kunagi mitte ühtegi ootust olnud, kuna arvatakse, et ta on juba ette läbikukkunud kõigis oma tegemistes.

Aga, kuniks elu, seniks ka õppimist ja kasvamist...

Miks siis sedasi?

Eile oli mul õnne sõita Tallinn-Pärnu maanteed ja olla osaline seal toimuvas liikluses. Ja kuigi enamasti toimusid möödasõidud rahulikult - ikka kiired ja uued autod kiirustamas, mõni vanem ka sekka, - siis oli ka hetki, mil kõik ühel hetkel ühes piirkonnas olevad autod pidid oma sõidutrajektoori ja -kiirust korrigeerima, sest ühe auto juht oli otsustanud, et saagu, mis saab, ta peab just sellel hetkel selles kohas saama mööda veoautost, mis siis, et vastassuunast tulid autod vastu.

Eks see on nüüd see normaalsus meie teedel, millega tuleb arvestada - ikka ja aina pead endast andma rohkem, kui vaikses liiklusvoos vaja oleks - jälgima enda ümber toimuvat eriti pingsalt (ja olles nüüd autoga paarituhande kilomeetri ka Läti-Leedu teid läbinud, ei suuda ma ära imestada, kuidas jääb inimestel aega autoroolis kõrvaliste asjadega tegelemiseks).

Ja kui ma siis koju jõudma hakkasin, olin päris üllatunud, kui juba tugevalt üle kesköö leidsin endal sabas sõitmas ühe auto, mis meie külatänavalegi mulle järele tuli. Eks peagi selgus ka põhjus, sest sini-punased vilkurid hakkasid veel kodutänavasse keeramise eel sähvima.

Tõmbasin auto tee serva ja peatusin, kerisin aknaklaasi alla ja võtsin juhiloa välja, kuulasin ära politseiniku enesetutvustuse ja dokumendi küsimise, ulatasin soovitu ja küsisin: "Miks te (üllataval kombel olid mõlemad politseinikud autost välja tulnud) mul koju minna ei luba?" Vastuseks sain, et üks numbritule pirn ei põle.

Ja siis järgnes jutuajamine sellel teemal, kust ma nii hilja tulen, et kas töölt. Vastasin, et peolt. Selle peale küsiti, et kas ma olen kaine. Vastasin, et olen jah. Selle peale küsiti, et kas olin kaine autojuht. Vastasin, et minu jaoks on parim pidu ilma alkoholita pidu. Selle peale teatas politseinik, et temagi ei tarbi alkoholi. Aga, et mu jutu õigsuses veenduda, lasti mul ikka puhuda ka. Kui tulemus kätte saadi, sooviti mulle head õhtut!

Selle kõige peale ma siis mõtlesingi, et see pole esimene kord, kui mind samamoodi öisel ajal vahetult enne kodu on politsei poolt rajalt maha võetud ja tegelikult tekitab see tüdimust, sest need hetked on sellised viimase pingutuse eelsed hetked - kuidagi on sattunud nii, et tahaks juba ära koju ja üldiselt on selline politseinike sekkumine kojuminekuprotsessi häiriv. Ja teisest küljest tekib küsimus, millega tegeleb politsei - see, mis toimub maanteedel on ju kõigile hästi teada ja sellega ei tegele enam ammu keegi, ja samas aga saan mina, üldiselt väga korraliku liiklejana (öise kohtumise üheks täiendavaks põhjuseks oli ka kindlasti see, et ma sõitsin lubatud piirkiirusega ja näitasin keset ööd suunatuld), sellise erikohtlemise osaliseks.

Siinkohal tekib küsimus, mis mul on varemgi olnud, et kas mina kui maksumaksja soovin ikka nii personaalset lähenemist, et kas minule peaks sel moel ressursse raiskama?

Tantsujalg kerge...

Mulle anti pidusse kaasa soovid, et mu tantsujalg oleks kerge. Aga selle hetkeni, kui seda tantsujalga vaja läks, läks nõnda palju aega, et mu süda jõudis vahepeal juba raskeks saada (ja justkui minule mõeldes pikendati seda aega veelgi). Tantsujalg oli aga kerge siiski.

Ja ma ikka ei suuda ära imestada seda, kuidas elu kogu aeg irvitab kõrval. Esmalt muidugi see päevane tunne ja tõdemus, sellest, kuidas asjalood on ja teadmine, mida endale kohe kuidagi tunnistada ei taha. Elu polnud sugugi kade - kui juba kiil ette löödud, siis raius tema aga seda edasi, ikka sügavamalt, selgelt ja sirgelt, et mulle kõik see ikka üheselt mõistetav oleks.

Ja teise vimka viskas elu ka - kui peole sättimiseks, riiete selgapanemiseks on aega 2 minutit, siis on sisemine tunne ikka üle kõige, kui pikka aega oodatud kohtumine aset leiab ja elu tõmbab jalad alt ära - sest kui juba nii põhjalikud ettevalmistused on tehtud, siis ei jäägi üle muud, kui vaid "särada". Pähe tuleb see moraal, et alati peab valmis olema kuninganna külaskäiguks.

Suur tänu elu, selliste elamuste eest! Mulle tunduski elu juba liiga igav, etteaimatav ja üksluine!

Ja millegipärast tuleb meelde Bridget Jones ja üks tema tsitaate:

Every time I see you, you seem to go out of your way to make me feel like a complete idiot. And you really needn't bother. I already feel like an idiot most of the time anyway - with or without the fireman's pole.

Maksudest ja dividendidest

Loen siin, et peagi hakkab Maksu- ja Tolliamet laiali saatma kirju sellel teemal, et ühe omanikuga ettevõtted, kus on võetud ainult dividende või siis ettevõtted, kus on makstud miinimumpalka ja dividende, peaksid kaaluma seda varianti, et maksta endale Eesti keskmist palka ja et dividende peaks kuidagi vähem võtma.

Servapidi puudutab see teema mindki. Mul on samasugune ühe omanikuga ettevõte. Palka pole ammu makstud, dividendi pole välja võetud, sest lihtsalt pole võimalust. Kuid siinsamas kõrval on teisi väikeseid tegijaid, kellel siiski tekib see otsustamise koht, kas maksta palka või võtta dividende või mida teha.

Ma olen selle teema peale nüüd veidi mõelnud ja mitmeid mõtteid käib peast läbi. Kõige radikaalsem mõte, mis minu peast läbi käinud on, on see, et ma olen kahes kohas toimetamas võlaõigusliku lepingulise suhtega - mõlemas kohas tasutakse minu eest kõik riigimaksud - aga, kasu saan ma neist vaid sel juhul, kui kahe koha peale kokku saab ühes kalendrikuus tasu nõnda suureks, et sotsiaalkindlustuse minimaalne nõue on täidetud, siis on mul vähemalt ravikindlustus olemas. Kui aga mõnes kuus jääb see summa alla sotsiaalkindlustuse minimaalse nõude, makstakse neid makse tühja - sest tervisekindlustus kukub ju ära ja et seda tagasi saada, peab järgmises kuus olema minimaalne nõue jälle täidetud, aga vahepeal on auk sees. Lisaks on asja iroonia see, et kõigi nende maksude sees on ju töötuskindlustusmakse, mida makstakse, aga sellest pole mulle mingit abi, sest juhatuse liige ei käi ju töötuskindlustusseaduse alla ja kui midagi peaks nihu minema, siis pean ise vaatama, kuidas edasi saan.

Kuid üks teema on selle kõigega veel - võlaõiguslike lepingute puhul pole mul selliseid garantiisid, nagu seda on haigushüvitus, st kui ma peaks haigeks jääma, siis haiguslehte ma ei saa võtta ja riik ega ka need ettevõtted, millega lepingustes suhetes olen, ei pea mulle mingit hüvitist maksma. Sama lugu on ju ka olukorraga, kui ettevõttest võetakse dividende - riik ei pea haigusrahasid maksma, miinimumpalga juures on need haigusrahad ju ainult minimaalsed (ehk siis, kui inimene endale riigi nõudel rohkem palka maksab, siis on inimesel ka suuremad õigused rohkem raha riigilt tagasi saada). Ja sellega on kõik need tegutsejad ja toimetajad arvestanud - et neil selline seljatagune puudub.

Sellised mõtted siis siitpoolt, et kuidas ja milleks makse maksta ja mis on selle kõige mõte ja kas see on aus ja õiglane. Eks Maksu- ja Tolliameti mõtted on selgesti arusaadavad, et nad püüavad peale sundida midagi, mida seaduses kirjas ei ole. Ja selline mõtteavaldus, millega tuli välja Maksu- ja Tolliameti peadirektor, et ettevõtte omanik peaks kasvõi 200.- eurot maksma iseendale majandusaasta aruande koostamise eest, ei päde, sest ma olen vist puhta rumal, et tegin ühe teise ettevõtte kahe aasta raamatupidamise korda 300.- euroraha eest (sest teadsin ka seda, et kui summa suuremaks läheb, pole ettevõttel mulle seda raha lihtsalt maksta). Iseendale paari numbri tabelisse kirjutamise eest 200.- eurot on ilmselgelt liiga palju. Aga noh, kui palk on mitmetes tuhandetes eurodes kuus ja selle üle, kuidas seda enda pangakontole saada, pole vaja pead vaevata, siis võib 200.- euro eest majandusaasta aruandeid koostada küll.

Ja siia juurde tahaks lisada hiljuti kuuldud loo mehest, kes endale suurt palka maksis, sest ta lootis, et saab head pensionit. Ja selle suure palga maksmisega jõudis ta ühtejärge 3 ettevõtet pankrotti ajada ja lõpuks oli nii suures masenduses, et tegi endale otsa peale, igasugusest pensionist undki nägemata. Kas tõesti on see suund see suund, kuhu Maksu- ja Tolliamet tahab ettevõtted ja nende omanikud suunata?

Tahan enamat

Üllatav on avastada ennast asju vaatamast teise nurga alt, kui seda teevad teised inimesed. Eilseks üheks selliseks hetkeks oli see, kui sattusin külas olles televiisorist ilmaennustust nägema ja ekraanil näidati õhurõhkkondade liikumist ja võimalikke sademeid ja üleval vasakul nurgas keris aeg ennast edasi ja õhurõhujooned muudkui liikusid, aga üks asi häiris mind selle kõige juures - kuna ees oli Euroopa kaart, siis jäi Eesti selle kaardi peal paremasse serva, seal aga seisis ees ilmateadustaja. Ja nõnda ma siis vaatasin ja aru ei saanud, et mis kasu on sellise pildi näitamisest, kui see, mis Eestis toimuma hakkab, on inimese kehaga varjatud. Sellele järgnes siis Eesti kaart, kus suuremad kohad ja nende temperatuurid ja ilm välja toodud, vaid ühe numbri ja ühe pildiga.

Ja nii ma saingi aru, et ma olen ikka ise ennast ära hellitanud - olles harjunud ilmakaarte vaatama, kuni selle detailsuseni välja, et näha, millisel kellaajal kustpoolt pilved liiguvad ja kas seal auke ka tekib, mis suunast on tuul ja muud säärast (viimase aja rõhuga, milleks seda kõike vaja on, virmalistel) -, siis sain aru, et sellest kaardil liikuvast pildist, mida ilmateadustaja keha varjas, oleks ma ikka oluliselt enamat tahtnud. Sellest muidugi isegi ei räägi, et vajadusel võtta välja mitu ilmaportaali ja nende andmeid siis omavahel võrrelda, et enam-vähem selgeks saada, mis ja kuidas toimuma hakkab.

Kõva kool

Nädalavahetus oli täis üllatusi, rohkem, kui ma arvata oleks osanud. Sellest pole mõtet rääkida, et ühel korral oli selline tunne, et jätaks kõik katki, sest sündmuse seekordne peakorraldaja ei saanud sugugi aru, mis asjad on prioriteetsed ja mida on vaja teha selleks, et kõik sujuks. Või siis sellest, et mul täiesti tühja koha pealt nägu täis sõimati, niimoodi, et mul läksid silmad imestusest suureks - ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas minu niivõrd tavaline väljaütlemine sellise reaktsiooni esile kutsus.

Aga kõige huvitavamaks järelduseks oli see, et ma olen vahepeal, lastega suheldes, saanud päris kõva kooli ja see kõik on oluliselt arendanud minu suhtlemisoskust. Nii oskan ma paremini hakkama saada - nii iseenda kui ka teistega.

Üheks oluliseks asjaks, mille avastasin, on veel see, et ma suudan ära tajuda hetked, millal on õige aeg tekkinud konflikt ära maandada - mitte siis, kui pinged üleval on, vaid siis, kui on veidi aega mööda läinud, osapooled on juba teisi emotsioone vahele saanud ja tunded ei kee enam üle pea. Muidugi, hämmastav on ka see, et leidsin endas tahtmist ja jõudu kõik olukorrad lõpule viia, otsisin ja leidsin võimaluse inimesed suhtlema saada ka siis, kui tundus, et kõik on juba lõplikult luhta läinud.

Ehk siis, kokkuvõtvalt - kasvanud olen ma, oluliselt. Ja tore on, kui seda saab mõnikord praktika ja iseenda tegemiste pealt mõista.

Ja võib-olla oli kirsiks selle tordi peale (tort ise oli see tänu- ja kiiduavalduste sadu, mis mulle pühapäeva õhtul osaks sai) eile trennis ühe poisi poolt lausutud kompliment: "Sa oled üks kõige sõbralikumaid inimesi, keda ma tean!" Arvestades, et tegemist on väga otsekohese noormehega, kes ei jäta ühtegi kriitilist asja väljaütlemata ja kõigi vajakajäämiste peale sõna võtmata, oli kompliment seda enam väärt.

Ja mu reedeõhtune mõte oli vist suhteliselt õige - võib-olla tõesti on vaja selliseid emotsionaalseid kogemusi selleks, et aru saada kuivõrd hästi on kõigi asjadega muidu.

Ühe mehe jõud

Kusagil sügisel sattus mu eluteele üks meesterahvas, kes mind väga hämmastas, selles osas, missugune oli tema enesekindlus, mida ta välja näitas. Kuna see mind intrigeeris, siis tahtsin ma teada saada, kas see enesekindlus on ka õigustatud. Teadasaamiseks tundus minu arvates parim viis olevat see, et lähen vaatan, kuidas ta toimetab oma põhispordialal, korvpallis.

Läksin siis ja vaatasin, kuidas tal see korvpallimängimine siis välja tuleb. Päris hästi tuleb ja sain aru, et jah, selliste oskustega võib ta olla küll täpselt nii enesekindel, kui on. Käisin vaatamas mängu, teist ja kolmandatki, nüüd siis olen juba üsna mitut käinud. Hea on vaadata, kui inimene oskab ja suudab.

See on siis sissejuhatus paari päeva tagusesse õhtusse. Praegu on igasugustes liigades käimas play-off'id ja nii oli paar õhtu tagune mäng ka üks neist mängudest. Plussringides käivad mängud sel moel, et võitja otsustatakse kahe mängu kokkuvõttes. Selle ringi esimese mängu oli see meeskond, kus nimetatud meesterahvas mängib, päris korraliku vahega kaotanud. Selles valguses ei osanud ma suurt midagi oodata sellelt mängult, mida vaatama läksin. Kuidagi liiga suur tundus olevat see vahe, mida tasa teha.

Algas siis see mäng ja kaks esimest veerandaega mängiti väga tasavägiselt. Kolmanda veerandaja lõpuks suutis meeskond, kellele pöialt hoidsin, pool esimeses mängus kaotatud vahest tasa teha. Nõnda jäi siis õhkõrn lootus, et ehk ikka suudavad.

Ja siinkohal tulebki mängu selle mulle silma jäänud meesterahva jõud, iseäranis vaimujõud. See, millise emotsionaalse eneseusuga ta oma meeskonna võidule vedas, kuidas innustas, kuidas ise palle korve viske, oli täiesti hämmastav (ja minu suureks rõõmuks ülimalt emotsionaalne vaatepilt). Vastasmeeskonna mäng lagunes viimasel veerandajal täielikult ja tulemuseks oli see, et need, kellele mina pöialt hoidsin, võitsid nii suurelt, et viimasest mänguminutist mängiti vaid pool, siis loobusid vastased võitlusest.

Vaatasin seda kõike siis kõrvalt ja mõtlesin, et näed, mida tähendab see, kui endasse usutakse, usutakse oma võimalustesse ja see kõik ka realiseeritakse. Ja iga oma õnnestumise pealt aina kõrgemalt lennatakse. Vägev vaatepilt! Ja ei loe isegi see, et ühest korvist saadud 2 punkti jätavad kohtunikud lihtsalt märkimata - ka selliseid asju juhtub...

Ingellik naeratus

Eilne päev pakkus ohtrasti õppimisvõimalust. Kõigile, kes olid sellel hetkel selles kohas. Ühtedele seda õppetundi, et asjad ei ole nii, et ühed inimesed alati pahad ja teised inimesed on alati head, et tegelikult on head ja halvad teod, mitte inimesed. Teistele seda õppetundi, et kõigiga tuleb olla aus ja õiglane, ühtemoodi austada mängureegleid, austada oma mängupartnereid. Ma teadlikult võimaldasin seda õppekeskkonda, küll ühe murelikuks tegeva käitumisega poisi soovist proovida, kas ta suudab ennast talitseda, kantuna ja toimuval pidevalt silma peal hoides - et lapsed saaksid omavahel hakkama, oskaksid ennast talitseda ja endaga hakkama saada ka siis, kui see keeruline on ja emotsioonid üle pea tahavad kasvada, ja teistega arvestada.

Minu enda kõige suuremaks õppetunniks oli aga see ingellik naeratus, mida olen juba aastaid tagasi läbi nägema õppinud. Tookord oli selle ingelliku naeratuse väljavõlujaks mu õepoeg, kes saates korda mingisuguse ulakuse, arvas, et see ingellik naeratus võlub mu ära ja et ma langen selle lõksu, et see heastab kõik tehtu, et kui see ingellik naeratus esile tuleb, siis jätan ma toimunu märkamata.

Kui nüüd viimasel ajal loetud kirjandusest meenutada, siis räägib teooria sellest, et lastele on kaasa antud need omadused, mis aitavad vanematel lapsevanemaks olemisega kergemini hakkama saada, ja mulle tundub, et see ingellik naeratus on üks neid omadusi.

Kuid, mingil hetkel, mulle tundub, tahavad lapsed ennast selle ingelliku naeratuse taha peita, enda tehtud ulakusi sellega justkui heastada. Eilses päevas oli mul kaks sellist last, kes teadsid väga hästi, millega nad hakkama on saanud ja et see, millega nad hakkama on saanud, pole sugugi sobilik, aga ikkagi pugesid nad oma ingellike naeratuste taha. Ega siis minul polnudki muud teha, kui nende käest küsida, mis nad ise oma tegudest arvavad ja nende muutunud näoilmetest oli siis väga hästi aru saada, et nad ise mõistsid ka väga hästi seda, et see ingellik naeratus pole sugugi kohane ja et teod, mida nad korda saatsid, pole sugugi kiiduväärt.

Nõnda me siis koos õpime ja kasvame, pidevalt.

Mida sõbralt oodata?

Eilne päev pakkus mulle taaskord võimalust vaadata ühe oma sõprussuhte peale uue nurga alt. Ja kuna elu sellist vaadet pakkus, siis hakkasingi selle teema peale sügavamalt mõtlema.

Suureks küsimuseks osutus see, et mida sõbralt oodata. Ootused olid antud juhul muidugi, arvestades eelnevaid kogemusi, suureks paisutatud. Ja siis sadas reaalsus sisse - oodata sõbralt, et tema käest saab abi paluda, kui seda vaja peaks minema, on liiast, sain ma ootamatult teada. Lõbusasti aega koos mööda saata saame küll, aga kui vajaksin praktilist abi, siis selles osas võin ise vaadata, kuidas saan.

Nõnda ma siis mõtlesingi selle teema peale veidi laiemalt ja arutlesin, et kuidas see asi siis nii ebaõiglane olla võib - et kuidas mu oma sõber, kes on alati abivalmis ja kõigiga, nüüd minu abipalvesooviaimdusele kohe keelu peale paneb, isegi enne, kui olen jõudnud ära rääkida, mis see miski on, milles ma abi vajada võiks.

Fraas, mida seejuures kasutati, oli selline, justkui ma käiks ööd ja päevad läbi vaid oma asjadega tüütamas, vaevalt ühe asjaga ühele poole saanuna juba järgmise sooviga platsis.

Ja nüüd ma siis mõtlengi, veidi üldisemalt, et millised on need asjad, mida ühelt sõprussuhtelt siis üldse oodata võiks. Lugedes üht artiklit, sain teada, et inimesel peaks olema ümberringi umbes 13 inimest, kelle abile ja toele ta loota peaks saama ja kas asi ongi selles, et ma olen oma soovides pigem tagasihoidlik olnud, et mul selliste inimeste kokkulugemiseks kenasti ühe käe sõrmedest jagub (ja tegelikult on seegi juba ülimalt suur õnn ja olen tänulik neile inimestele, et nad minu jaoks olemas on) ja mõni jääb veel ülegi?

Aga suures plaanis läks see kõik samasse mustrisse (ja seetõttu polnud see eilne avastus sugugi midagi seesugust, mis oleks mind endast välja viinud), mille siin eelmisel nädalal päris radikaalselt endale selgeks tegin (tõdemus, mis oli kuidagi meelest ära läinud) - ise olen ilu tegija, ise pean ka kõigi asjadega hakkama saama, ise pean ennast mülkast välja vedama.

Usaldada elu

Just üleeile olin välja öelnud selle mõtte, kuidas ikka elu teeb vajalikud korrektiivid, hoiab meid eemale neist asjadest, mida pole vaja, teeb ise vajaliku eelvaliku ära. Tol hetkel targutasin teise inimese elu pealt, aga peagi saabus see hetk, mil sain aru, et mul oli siiski õigus, ka iseenda elu peale vaadates. Sel targutamise hetkel ma seda veel ei teadnud.

Lugu siis seesugune, et olen siis nüüd mitmeid nädalavahetusi käinud lastega koos võistlustel ja ikka imestada saanud treenerite üle - et kuidas ongi normaalne, et laste peale karjutakse ja kuidas treenerid käivad ringi mossis näod peas. Et mis rõõm saab olla sellisest toimetamisest.

Eilnegi päev pakkus mulle selliseid hetki, muudkui vaatasin ja imestasin. Ja siis ühe mõttetu jorisemise, laste kallal võtmise hetkel, ei suutnud ma enam oma suud kinni pidada ja juhtisin selle joriseja tähelepanu, läbi lillede, sellele, et see pole kohane viis lastega suhtlemiseks. Selle peale sain pika triaadi, mis algas sõnadega: "Seda ma seal seminaril kogu aeg räägin, et ..."

Edasi tulid need tavalised põhjendused - et lapsed on hukka läinud ja muudmoodi kui kärkides nendega ei saagi ja et vits peaks ka kusagil veel saada olema. Aga, minu jaoks said oluliseks hoopis selle triaadi algus, sest seesama treener oli seesama treener, kes oli mulle aastaid tagasi, kui soovisin treenerikoolituse erialast poolt õppima minna, vastamata jätnud ja kelle juurde ma lõpuks sellele seminarile ei jõudnudki. Tol korral mõtlesin, et kui pole ette nähtud, siis pole ette nähtud.

Eile aga, kogu selle konteksti juures, sain aru, et elu tegi selle korrektiivi, sest ma oleks nii palju sellel seminaril protestinud, et oleks võinud kohe mitu korda ja mitmel teemal mitmete inimestega riidu minna. Nüüd siis saan lihtsalt kõrvalt vaadata ja mõelda, et elu oskab ikka asju hästi korraldada. Ja muidugi ka tõdeda, et mõnikord on hea, kui pole õpetatud-koolitatud-treenitud...

Õppimine aitab

Lugesin seda, kuidas presidendil polnud lapsepõlves jalgratast ja garderoobki oli kehvavõitu ja kuidas siis õppimine teda aitas. Neid esialgseid iroonilise mõtteid, mis mulle sellist mõtteavaldust lugedes pähe tulid, ma siia kirja ei pane, sest see teema puudutas mind hoopis teise kandi pealt. Ja sugugi mitte iseenda peale vaadates ja oma elu analüüsides, vaid hoopis ühe mu lähedase sõbra näite peal.

Kui ma kuulen, mida mu sõber räägib, siis ikka aeg-ajalt ka sellest, et tal on nii palju haridust, aga haridusele kohast vääriliselt tasustatavat tööd tal leida ei õnnestu. Ja nii ma siis mõtlengi praegu tema peale - ta on mitmes koolis õppinud, laialdaste teadmiste ja oskustega, mis aina täienevad, sest praegugi on tal kaks kooli korraga pooleli. Haridust tuleb muudkui juurde, aga seda jalgratast ei paista selle suure õppimise peale kusagilt, uhke garderoobi teeb-valmistab ta endale ise, kui vaid vajadus on. Aga jalgratta ostmiseks vajalikku raha ta ilmselt niipea kokku ei saa.

Ja nii ma siis mõtlengi, et nii hea on öelda, et õppige, siis on kõik uksed teie ees valla ja saate hea elu peale. Tegelikult ei pruugi see aga sugugi nii olla, iseäranis veel selles valguses, kui õpid seda, mida hing ihkab, mitte seda, mida ühiskonnal vaja on. Või kui sandikopikad vaid neilt vajalikelt töökohtadelt vastu vaatavad. Ja president ise pole ju selles mõttes pädev näide, et oma erialast tööd ta ju ei tee, see, mida ta toona õppis, pole sugugi seotud tema praeguse eluga. Tema elus on määravaks saanud hoopis see, kus ja kellega koos ta õppis, selles on hoopis asja sisu. Ma tean sedasama seltskonda sellestsamast koolist samast ajajärgust küll - ikka kambakesi koos, teineteise eest hoolt kandmas, mille poolest siis presidentki erinema peaks, kui on selles ringis sees olnud. Õppimisega on sel siis niipalju pistmist, et see õppimine lõi vajalikud sidemed, muud ei midagi.

Võttes nüüd presidendi eluloo ette, leidsin ma, et tema on see inimene, kes on täielik vastand neile inimestele, kellest mina pean - tema on töötanud selle nimel, et tal oleks suured sissetulekud, see on olnud eesmärk omaette. Erialavaliku tegi ta aga minu arusaamist mööda vale, kui sai alles pärast ülikooli aru, et see eriala talle vajalikke sissetulekuid ei taga. Samas tean mina inimesi, kes oma intelligentsiga suudaksid ilmselt varandusi kokku ajada, aga neid inimesi see asi ei huvita. Ja millegipärast on sellised inimesed mulle oluliselt sümpaatsemad. Aga, eks nagu elus ikka - igaühele oma!

Kui ma nüüd aga oma eluloo siia kõrvale panen, siis ma tean, et osa minu elu valikuid tulevad minu lapsepõlve kogemusest, aga seda pole seal teps mitte, et mu lapsepõlv oleks kuidagi vähem värvikas selle pärast, et meil oli näiline vaesus majas (see, et see vaesus vaid näiline oli, on nüüd alles selgunud) ja polnud minulgi jalgratast. Ja see keskkond, kuidas ja mida, mõjutas selle hetke emotsioone ja mälestusi vähe. Ja vaadates praegu oma trennides käivaid lapsi, siis mõnel juhul olen ma sügavalt hämmeldunud sellest, kuidas neid üldse ei häiri see trenni keskkond, st see, kuidas näevad välja need ruumid, kus nad trenni teevad. Aga ju siis on määravaks see, et neil on trennis hea ja lõbus olla ja see, missugune see keskkond on, pole sel juhul üldse oluline.

Ühe teema toob see õppimine veel üles - see on teema, mida ma praegu koolis õppivate laste suu läbi kuulen. Arutelu käib siis sellel teemal kui palju sellest kõigest, mida nad õpivad, neil üldse reaalses elus vaja läheb. Et kas sellisel õppimisel on üldse mingi mõte, kui muudkui õpid ja õpid, aga peale pole sul nende teadmistega mitte midagi hakata, sest reaalses elus ei lähe sul neid kunagi vaja.

Kui nüüd aga üldfilosoofiliseks kätte minna, siis igapäevaselt me kõik õpime, selles elus hakkama saama, ja sellest pole pääsu. Aga sellise õppimise motivaatoriks ei saa olla materiaalselt asjad, see peaks ikka isiksuse areng olema, mille jaoks õppida. See on see mõttetasand, mida mina ootaks presidendilt.

Millegipärast tuli mulle pähe selline muusikapala:

Päev täis üllatusi

Kui ma hommikul mõtlesin tänase päeva eesseisva osa peale, siis see oli pigem selline raskemapoolne mõttemuster - et kuidas ma selle päevaga hakkama saan, et kuidas see päev küll õhtusse veeretatud saaks, kuidas leian selle jõu ja kas ma saan sellega hakkama.

Ja ma ei teagi, nüüd tagantjärele sellele päevale vaadates, kas oli selle päeva peamiseks kandvaks ja sellele sisu andvaks mõtteks see mõte, mis mul peast läbi käis enne, kui oma toimetuste kallale asusin: "Mul on nii hea meel oma koduvallas toimetada!"

Igal juhul oli lugu nii, et iga järgmine etapp sellest päevast muutis päeva aina paremaks - heast sai parem ja paremast veelgi parem ja kõige krooniks siis väga hea (isegi sellises kohas, kus ma mõnel hetkel tunnen, et ma ei oska ega suuda, isegi seal oli täna sädet ja selliseid hetki, mil tundis sügavat rõõmu sellest, mida ma oskan ja suudan), millele kirsiks tordi peale oli veel üks päris südantsoojendav sõnum kõledas kevadõhtus, mõeldud selleks, et ma naerataks (või et mu naer ei katkeks).

https://www.youtube.com/watch?v=OoNVMTuTLVI

Hommikune meelelahutus

Tavaliselt olen toimetused ikka niimoodi sättinud, et tipptunni ajal ma autoga ummikus istuma ei peaks - kui on asja pealinna, siis on kõik kohtumised kokkulepitud alates kella 10st.

Tänane hommik erines aga selle poolest, et valikut polnud - tuli oma minemist rihtida täpselt 8 peale hommikul. Ja eks ma siis optimistlikult ennast teele seadsingi. Esimene märk, mis oleks pidanud mind eesseisva meelelahutuse osas valvsaks tegema, oli see, et suure teele keerates oli linnapoole suunduval suunal ummik seismas. Mina ei lasknud ennast sellest häirida ja keerasin linnast välja sõitma ja oma tavapäraseid nurgataguseid teid kasutama. Aga abi oli sellest vaid niipalju, et mõne aja sain rahulikult sõita, kui olingi sama targalt oma autoga teosammul liikuvate autode rivis. Edasi läks asi sedasi, et toimus mõningane liikumine, kuni ühel hetkel jäi kõik suisa seisma.

Ja nii ma seal siis istusin, oma autos, ja mõtlesin, et näed, missuguse hommikuse meelelahutuse ma siis endale korraldatud sain - et see on justkui omaette kogemus, kuidas sellistes tingimustes hakkama saada. See on midagi seesugust, mida minu päevad enamasti ei sisalda. Meelelahutuse kõrgpunktiks oli see, et hulgaliselt leidus neid juhte, kes ootamisest tüdinesid ja kohe hulgakesti liikluseeskirju rikkudes möödus neid - üks auto teise järel vuras mööda seal, kus möödasõit keelatud oli, ikka läbi vastassuunavööndi ja minu peast käis läbi mõte, et mis siis küll juhtuma hakkab, kui sealt suunast ka autod tulema peaks.

Ja keset kogu seda sahmerdamist avastasin ühel hekipuul istuva tihase ja niisiis oli tema minu järgmiseks meelelahutajaks. Teda oli vahva jälgida, kuidas ta omi toimetusi toimetas, tegemata sugugi välja sellest melust, mis ümberringi toimus.

Ühel hetkel sai minugi ootamise mõõt täis ja kuna olin liikunud ühe kõrvalepõikevõimaluse juurde, siis kasutasingi seda ja sain taaskord autoga sõitma hakata. Edasi läksid asjad juba oluliselt kiiremini. Aga kell oli selleks ajaks juba üle 8 tiksunud ja ma jäin hiljaks.

Loomulikult sinna, kuhu hiljaks jääda ei tohi. Ehk siis perearstikeskusesse. Ja kuna ma hiljaks jäin, siis laiutati registratuuris käsi ja öeldi, et 3 numbrit perearstile oli, aga need on nüüd läinud. Ja kui ma hakkasin uurima, et mis siis edasi teha, kui on erakorraline vajadus abi järele ja kui oodata ei kannata, öeldi, et perearst on selles ja selles kabinetis, et minge ja oodake ja vaadake. Ootasin vast 5 minutit ja olingi ilma igasuguse numbrita perearsti kabinetis ja mu mure sai lahendatud umbes 3 minutiga.

Pean vist õnne tänama, et asjad niimoodi läksid. Samuti ka iseennast kiitma, et ma ikka piisavalt järjekindel oma asjades olin. Aga eks selle kõige eellugu on see, et kõigepealt ei suutnud ma internetist kuidagi tuvastada, kus mu perearst vastu võtab - lugu nimelt selline, et perearst oli vahepeal teises kohas vastuvõtmas, sest hoone, kus muidu tema vastuvõtt oli, lammutati ja sinna ehitati uus asemele. Nüüd on siis uus hoone valmis ja läks ikka tükk aega, et teada saada, et kas ka minu perearst seal toimetab ja millal tal vastuvõtuajad on. Lisaks siis ka see teadmine, mis meil siin üldiselt õhku on paisatud - et arsti juurde ei saa ja arsti juurde tuleb pikalt aega oodata.

Aga hommikune meelelahutus oli suures plaanis ikka mõtlemapanev küll - iseäranis see autoga liikumise teema, et minul tuli sellega kokku puutuda nüüd üle väga pika aja, aga kui palju raiskavad oma aega need inimesed, kelle jaoks on see igahommikune rutiin. Ja olukord polnud seotud niivõrd autoga liiklemisega - sellessamas ummikus nägin liinibussi ka seismas, niiet, poleks ka seltskondlik transport aidanud.

Raske kehavigastuse tekitamine

Elu ikka oskab korraldada, olukordi, mis panevad pead vangutama ja mõtlema.

See lugu leidis aset ühes toidupoes, kus mina riiulite vahel liikudes riivasin (vähemalt oma arvates) oma käes oleva korviga üht naisterahvast. Loomulikult vabandasin. Sain aru, et minu vabandust vist ei kuuldud, keerasin ümber ja vabandasin veelkord.

Edasi liikusin juba kassasabasse ja kuulen siis selja taga selliseid lauseid, mis olid lausutud selle sama naisterahva poolt temaga koos olnud lapsele: "Oi, mul on nii valus! Üks inimene läks mulle pihta ja nüüd on mul nii valus!" Ma siis keerasin ennast tema poole ja palusin veelkord vabandust. Naisterahvas aga jätkas kurtmist, kui valus tal on ja et nüüd tuleb sinikas. Mina siis vabandasin selle peale veelkord. Selle peale lausus naisterahvas: "Ega sinikas selle pärast siis olematuks muutu!" Selle peale ei osanud mina enam midagi kosta. Laps aga soovis sinikat näha. Selle peale teatas naisterahvas, et sinikas on pükste all, ega ta selle pärast pükse jalast ära võtma hakka, aga et pärast näitab. Ja hala jätkus aina edasi.

Selle kõige peale sain ma aru, et mul pole selle asja juures enam midagi teha - mind ajas selline hala muigama. Sest mulje minu teost jäeti selline, nagu ma oleksin jõuga teisest inimesest läbi jooksnud.

Samas mõtlesin, et võib-olla on tõesti mõni inimene nii hell ja õrn, et ka õrnem riivamine tekitab sinikaid, ega teise inimese kohta ei tea ju kunagi.

Veidi hiljem, juba poest väljas olles, mõtlesin selle peale, et huvitav, kas ma oleks pidanud naisterahvale mingisugust kompensatsiooni pakkuma? Või et kas Ameerikas oleks selline asi viinud mingi kohtuasjani ja oleksin pidanud kohtukulli ette minema. Samas mõtlesin ka selle peale, kuidas üks hetk võib kõik pea peale keerata.

Ja alles oluliselt hiljem sain aru sellest, et ma oleks pidanud sellele naisterahvale selle peale, kui ta ütles, et vabandamine sinikat ära ei võta, ütlema, et ega see halamine seda samamoodi tee! Aga sellised asjad ei tule mulle ju kunagi pähe, alles oluliselt hiljem, sest ma enamasti ikka otsin viga enda tegemistest ja püüan neid kuidagi heastada. Teised võivad teha seda, mida nad heaks arvavad, ka minu vastu ebaõiglased olla...

Saatmata kiri

Eks neid saatmata kirju ole ennegi olnud ja tuleb kindlasti veel. Aga tänane on siis seesugune.

Ma arvasin, et Sa oled julgem, aga näed, eksisin. Ma arvasin, et Sa oled parem, aga näed, eksisin. Juba ühel teisel korral vaatasin ja mõtlesin, et see suund, kuhu Sa kulged, pole see suund, milles mina Sind hea meelega minemas näeksin. Tookord juba mõtlesin, et koht, kuhu Sa tüürid, on ikka kaugemal minust (aga kes olen üldse mina, et Sa minu juurde peaksid teel olema?)... Aga, teades, kui kergesti mõjutatav Sa oled, siis polnud ma sugugi imestunud selle üle, kui lihtsasti Sa kaasa läksid sellega, mis toimus. Proovisin Sind korraks tõmmata paremale teele, aga eks inimene ole teadagi laisk ja nõnda siis Sinagi valisid tee, mis oli lihtsalt vanu rööpaid pidi kulgemine.

Iga järgneva päevaga avanesid mu silmad üha enam. Sain aru, et ma olen eksinud. Sain aru, et ka minu suund on vale. Ja võib-olla ongi hea, et asjad läksid, nagu nad läksid. Nii ongi lihtsam. 

Mõtlesin just selle peale, et see, mida ma teen, on paras enesepiinamine, selle kõrgeim vorm. Tore, et Sa aitasid mul sellele lõpu teha. Vabastasid mind sellest kahevahelolekust, millele ma ise ei osanud lõppu teha.

Eks selles osas on elu ikka selline, et kui mõni asi tundub mõnel päeval olevat täielik katastroof, siis mõnel teisel päeval pole sellest mitte midagi, see ei mõjuta olemist ega meeleolu kuidagi. Tuleb vaid õige aeg ära oodata - nüüd on see aeg siis käes.

Kas mul on kahju, et asjad niimoodi läksid? Kummaline küll, aga praegu on mul täiesti ükskõik, läks, kuidas läks, vahet pole...

Ja tegelikult on huvitav see, kuidas mõned asjad, mis elus juhtuvad, annavad kindlama veendumuse neile mõtetele mis juba niikuinii peast läbi on käinud. Ja mõru meel saab kohe oluliselt rõõmsamaks - et mõtted on liikunud õiges suunas, sisetunne on õige ja tuleb vaid iseennast usaldada...

Ikka leidub neid kirsse tordile

Kui olen siin kõrvalt jälginud nii mõndagi vindumist, siis poleks arvanud, et ma ise olen ka ühe vindumise sees. Aga, vindumistega on lugu sedasi, et kui ise ei oska või ei taha või ei suuda või ei julge lõppu teha, siis saabuvad mõnel hetkel päästvad kirsid tordile, mis enam samamoodi edasi minna ei luba.

Nõnda siis oli üks eile postkasti saabunud arve selliseks kirsiks tordile, mis tegi asjad minu jaoks selgeks ja muutis otsuse langetamise lihtsaks. Ja taaskord tuleb tõdeda seda, et inimesed ise ikka on need, kes asjad endale korraldavad.

Märksõnadeks on taaskord puudulik suhtlemine ja hoolimatus (või kui ma oskaksin olukordi läbi näha, siis ka tegelikult sügav nahaalsus ja minu jaoks imelik mõistmine, et üks väike ettevõte käitub oma klientidega nii, nagu see kipub tavapärane olema suurfirmade puhul). Ja pole siis imestada, et üheks eilse päeva naelaks oli ka see, et sain aru, et see, mis mind teistest inimestest eristab, on see, et ma kuulan ja panen tähele ja lähen asjade sisusse ja see võimaldab mul jõuda sootuks teistsuguse tulemuseni. Ja ise ma muidugi olen kummastunud - selle üle, et kui avada inimesed, saada aru sellest, miks nad üht- või teistmoodi käituvad, siis on edasine suhtlemine imelihtne. Küsimus on vaid selles, et kas me viitsime või jaksame või tahame aru saada ja mõista (ja tean ka seda, et mõnel juhul olen minagi mõistmatu, aga mul tekib trots, kui minust (ja ka mõnest teisest) inimesest oma arusaamadega üle sõidetakse ja surutakse peale autoriteeti seal, kus seda loomulikuna pole).

Teine teema, mille enda jaoks eile avastasin, on see, et lastega on lihtne ja tõeliselt. Lapsed on väga mõistvad ja arusaavad ja arvestavad, täiskasvanud on aga selles osas oluliselt jäigemad ja nendega pole suures plaanis midagi arutada, sest nemad on välja kujunenud ja teavad täpselt, kuidas asjad olema peavad.

Aga minnes tagasi selle juurde, mis puudutab seda arvet, siis ma ikkagi arvan, et kui tegemist on hinnakirja muutusega, siis tuleb sellest ka teada anda. Ja teadaandmise õige viis pole sellel hetkel, kui esitatakse arve. Või soovitus tutvuda teadetetahvliga, mis mingit sisulist väärtust pole siiani kandnud. See, et info allikaks võiks olla kodulehelt ja et seal võiks üleval olla korrektne info, oli liiga palju tahetud. Ja teadaandmine siis, kui on "juba liiga hilja", ei käi kohe üldse mitte. Minu jaoks selline asjade korraldamine ei sobi - tean-tean, mu standardid on liiga kõrged, aga eks viga ole jälle selles, et ma hindan teisi enda järgi.

Viga ikka minus?

Tänane päev pakkus siis taaskord seda mustrit, mida olen juba kogeda saanud. Mustrit, mis algab sellega, et arutan mõne oma sõbraga mõnda tulevikuplaani ja siis jätab mu sõber otsa lahtiseks - ehk siis, ta pole kindel, kas tema poolt plaanist asja saab või ei saa.

Ja kui siis hakkab kätte jõudma see plaani jaoks kavandatud hetk ja taaskord on seis selline, et mina ei saagi enne teada, et sõbral plaani realiseerimiseks võimalust pole, kui pean seda mõistma sellest, et aeg möödub ja plaani teokstegemiseks vajalik ajahetk jõuab kätte ja sõbrast pole kippu ega kõppu.

Nii ma siis mõtlen ja arutlengi, et kui see on korduv muster ja mitme erineva sõbraga niimoodi, siis peab viga ikka minus olema. Või mida saaksin mina selles olukorras teisiti teha, kui ma kuidagi ikka takerdun sellesse lootusesse, et kui sõbra poolt jääb ots lahti, siis ta annab mulle teada ka sellest, et kui plaanist asja ei saa, mitte ei jäta mind tühjalt ootama ja lootma? Ja üldse pole ma seda tüüpi, et sõpru oma tühiste küsimustega torkida, et mis sest asjast siis saab, kui ma ei tea, miks mulle teada pole antud... Ja see põhjendus, et mõnikord ollakse sitt sõber, ei päde tegelikult sugugi...

Eks see kõik annab aga perspektiivi, sellele, kuidas ma endaga ringi käia luban. Või mida ma eeldan või mida ma loodan või mida ma loomulikuks pean. Ja omaenda sõprade puhul veel seda enam...

Sisetunne on õige

Nüüd asjade peale tagasi vaadates mõistan ma, et mu sisetunne oli õige.

Puutusin ühe inimesega esmakordselt kokku, sain tema tausta kohta veidi teada ja mõeldes selle peale, mis on tema igapäevane töö ja milline oli see kontekst, milles mina temaga kokku puutusin, tekkis minu sees küsimus: "Kuidas saab selline inimene sellise asja juures toimetada?" Aga, kuna kõik asjad tundusid sujuvad ja kenasti kulgevat, siis jätsin selle esialgse küsimuse kõrvale, nuheldes iseennast veel veidi selle eest, et ma nõnda eelarvamuslikult inimesse suhtun.

Kuid, aeg läks edasi ja nüüd, kui asjalood on selgunud ja ka see, kuidas inimene on ja milliseid otsuseid ta vastu võtab, tuleb mul taaskord tõdeda, et mu sisetunne oli õige ja see esimene reaktsioon polnud sugugi ekslik.

Ja selle teema juurde lihtsalt peab käima üks ilus loojangu pilt:

Täiesti emotsioonivabalt

Leidsin oma postkastist kirja, mis andis vastuse ühele minu viimase aja küsimusele. Minu tehtud töö saadeti kuu peale, sest olla leitud teine tegija, kuna asjadega olevat kiireks läinud. Minu käest keegi isegi ei küsinud, kas saan ja suudan nii kiiresti toimetada, kui soovitakse. Samuti ei antud mulle teada, et on teine tegija leitud ja nii hoidsin mina mõttetult oma ajaressursis lõtku ka selle projekti jaoks.

Ja kõigele krooniks lisati lõppu hüüdlause: "Tule ja toeta meid, rahaliselt!"

Kuigi ma ei osanud sellist asjade käiku ette näha, mis siis, et aimasin, et midagi on toimumas, sest vaadates kalendrisse tundus vaikus juba väga kahtlane, arvasin ma, et minu reaktsioon on teistsugune. Aga ei, ma kirjutasin täiesti emotsioonivabalt vastuse, mis oli vähemalt minu arvates väga neutraalne. Muidugi tean ka seda, et mul on siin praegu üleval teine teema, mis kogu emotsiooni enda peale võtab, aga ikkagi olin üllatunud kuivõrd lihtsalt käis see vastuse kirjutamine (kas praegu ongi siin see teine teema mastimänd, mis mind mõnel teisel hetkel raskena tunduda võivast olukorrast nii kergesti üle aitas?). Peast käis läbi ka mõte, et kas ma üldse peaks sellele kirjale vastama, aga ma olen siiski viisakas inimene ja nõnda see emotsioonivaba vastus sündiski.

Ja see läheb väga kenasti kokku minu teise liigi inimese tundega, mis oli mu eelmise kirjutise teemaks - nüüd sain väga selgelt seda tunda, et olen teise liigi inimene, kes sobib hästi ärakasutamiseks ja rahaliseks panustajaks, küll aga mitte sellesse nimekirja tähtsatest ja kuulsatest tegelastest, kes kõik projekti kaasatud on ja keda peagi ilmarahvale näitama hakatakse.

Iroonilisel kombel annab see hoopis teistsuguse maigu ühele teisele vabatahtlikule projektile, milles olen saanud osaline olla ja kus kannatati rahulikult ära kõik minu veidrused ja oskamatused ja kohutavused ja lõpptulemus sai selline, et olid rahul need, kelle jaoks see töö tehtud sai, ja ka mina ise olin rahul...

Mul on see au...

Eks ma olen seda suhtumist ennegi kohanud. Et kui oled teenuse osutaja, kui sulle su tegevuse eest makstakse, siis oled teise sordi inimene ja pead täitma kõik kliendi soovid. Eile tuli see asi kuidagi eriti üles.

Kõigepealt muidugi see varateismeline noormees oma suurepärase lausega: "Sul on suur au käia minu löödud palle üles korjamas, kasuta seda võimalust!" Ja kuigi ütlesin noormehele selle peale, et sellise väljaütlemisega kandideerib ta aasta huumoriauhinnale, viis see mu mõtted sootuks teistele radadele. Ja vaatasin ma siis enda ümber ja sain aru, et see, mille see noormees nii teraselt välja ütles, on lihtsalt väljendus sellele, mis ümberringi toimub.

Ja eks ma tean, milles on probleem - ikka minu eneseuhkuses. Sest ma ise tean oma väärtust ja ei taha painduda sinna, kuhu mind painutada soovitakse. Aga kui see väärtus välja ei paista (ja inimesed niikuinii ei viitsi ega taha süveneda), siis polegi midagi teha, oledki see, kelleks sind peetakse.

Pole piisavalt...

See mõttelõng sai alguse ühest linnatretist, mille käigus nägin naisolevusi, kes on igal hetkel väljapeetud. Ja nii ma siis mõtlema hakkasingi - et minus lihtsalt ei ole sellist sisemist tunnet ja vajadust, et ma pole sellise asja jaoks piisavalt äge.

Järgmine mõte sinna kõrvale oli see, et ma pole üldse piisavalt äge, üleüldse. Teen omi asju ja toimetan ja pealtnäha saan justkui hakkama, aga seda, mis teeks mind või minu tegusid erakordseks, seda lihtsalt pole. Erakordsed on teised inimesed, nende teod ja tegemised, väärivad ära märkimist, mina sellesse liigasse ei pääse.

Veel üks mõte oli see, et teen, mis ma teen, sellist asja, et mind presidendi vastuvõtule kutsutaks, lihtsalt ei ole juhtu. Ükski minu tegu pole sellist austust väärt. Rääkimata riiklikest autasudest või millestki seesugusest.

See pole nüüd sugugi arutelu sellel teemal, nagu ma seda kõike hirmsasti ihkaks, aga see on lihtsalt mu elu taustsüsteem (nagu füüsikaski sõltub elus kõik taustsüsteemist). Ja eks ma siis mõtlen tagasi eilsele hommikule ja lihtsale jalutuskäigule loomaaeda, hea sõbra ja tema lapse seltsis, kus oligi hea ja mõnus olla, neil hetkedel, tundsin, olin väärtustatud ja hinnatud, olin täpselt nii eriline, nagu olema pean.

Ühe suurema mõtte lisas eelmine nädal siia veel - et mul pole midagi sellist anda, mis oleks piisavalt hea, mis oleks piisavalt hindamist väärt. Ja minu heatahtlikud soovid, tuleb välja, on üks suur ämbrites kolistamine vaid. Aga, eks mul tuleb õppida, jätta seesugused teod edaspidi tegemata.

Ja kusagil kuklas ringleb mõte sellest, et ma peaksin (elu)keskkonda vahetama, sest praegusesse ei oska ma lihtsalt sulanduda...

Kuidas nad jaksavad?

"Kihnu Virve 90" oli hea vastus sellele küsimusele, mis mind ikka aeg-ajalt painanud on. Et kuidas muusikud jõuavad-jaksavad. Aga sel kontserdil, kus olid laval mitme põlvkonna tegijad ja kaasaarvatud Kihnu Virve oma krapsaka 90 eluaastaga, sain väga hästi aru, kuidas see võimalik on või milline on see jada, mis sellise tegususe tagab.

Et kui on eeskuju Kihnu Virve, kes on kaua elanud (nagu kenasti märkis Raido Koppel), näol ees, mis siis viga seal järel tulla meeste väel, mille puhul Kukerpillid on 45 aastat koos mänginud või siis nende järel Väikeste Lõõtspillide Ühing, kahe liikmega esindatuna, järgmisel aastal juba 30 aastat koos mänginuna. Et ega need mehedki saa kehvemad olla ja eks see elulust ja -säde on see, mis ikka edasi aitab. Seda sädet ja lusti, on mul heameel näha, jagub ka nooremasse põlvkonda, keda laval esindasid akordionistid Erik Nisu ja Julius Koppel.

Siinkohal ongi vast õige jagada üht pala, kus see üle põlvkondade ulatuv muusikaline side, mis ikka jaksu annab, kenasti näha on:

Elementaarne viisakus

Mõnikord ma tunnen, et ma ei jaksa. Taluda seda viisakusetust, seda, et inimestest üle sõidetakse. Ja kus saab parima indikatsiooni sellest, missugused inimesed on, kui mitte tualetijärjekorrast.

Siinkirjeldatud stseen leidis aset Nordea kontserdimajas ja kontsert, mille puhuks oli kokku tuldud, kandis pealkirja "Kihnu Virve 90". See sündmus peaks ju ometi andma mingitki märki sellest, milline on see publik. Heatahtlik, sõbralik, hooliv, viisakas - need on sõnad, mis mulle esimese hooga pähe tulevad. Ja eks ma tean, et seal oli ka palju seesugust rahvast.

Aga ikka peab olema selliseid hetki, mil saad aru, et ikka ei oska olla ega mõista inimesi. Ehk siis, indikaatoriks tualetijärjekord, mis ulatub teiselepoole tualetiust. Esimese märgina see, et uks peab lahti olema ja sellesse vahekäiku, mis jääb ukse ja tualeti eesruumi vahele, on kindlasti vaja ennast pressida, mis sellest, et kitsas on ja mis siis, et see takistab inimeste tualetist väljumist. Kui mina siis otsustan, et tualetiuks ei pea pidevalt lahti olema, leiab minu taga seisev naisterahvas, et tal on nii kiire, et lipsata minust mööda. Tema kaaslanegi on sama tegemas ja kui püüan talle meelde tuletada, et elementaarne viisakus on inimesed enne välja lasta, viidates voolule, mis tualetiuksest suhteliselt ühtlaselt välja voolab, taltub ta veidi, aga ma näen, et ta ikka tahaks, edasi tormata, minust mööda tormata. Ja nii ma siis hoian voolu kinni ja kui piisavalt inimesi on tualetist väljunud, leian tualetti sisenedes minust mööda lipsanud naisterahva enda ees seismas ja küsin ta käest, et kas ehk ma peaks tema kaaslase ka endast ette laskma. Selle peale poeb kõnetatu siiski minu taha oma kaaslase kõrvale.

Ise tunnen täpselt seda, et ma ei oska sellises ümber ja mööda trügimise ühiskonnas hakkama saada, et mulle ei istu selline asi. Ma tean, et viga on minus endas, kes ma olen elu oravarattast väljas ja seetõttu ei ole mul kiire - ka selliste asjadega, et peaks hirmsasti tualetisabas kellestki ettepoole saama, sisse tormama sinna, kus ruumi ei pruugi olla.

Umbes nädalajagu päevi tagasi olin ühes teises tualetisabas ja seal sain sabast kinni paaril neiul, kes ka arvasid, et nemad peaksid kiiremini saama, ootavatest inimestest mööda saama. Sel hetkel hämmastas mind kuivõrd leebelt ja täpselt oskasin neid juhtida selle olukorra, mis nende ümber toimus, taipamiseni - eks ma tean, kustkohast see osavus tulnud on, mul jagub selliseid tegelasi, kellega on tarvis nutikas olla, peaaegu igasse päeva.

Käsi lihtsalt ei tõuse

Oli taaskord üks neid masendavaid päevi, mil oli tunne, et oleks vaja kuidagi seda kurbust ja valu leevendada. Ja mõttest käis läbi see vahend, mida keskmine eestlane sellisel puhul kasutab - ehk siis alkohol.

Käisin ringi päeva, käisin kaks ja kuigi tee peale sattus neidki kohti, kus selliseid asju müügiks leidub, ei tõusnud mu käsi sugugi riiulist mõttes väljavalitud jooki haarama ja seda ostukorvi panema. Ja isegi see õllepudel, mis mul külmkapis on, jäi puutumata.

Ja nõnda ma siis mõtlengi, et asi on vist ikka harjumuses - et kui ei ole harjunud jooma, siis isegi suurtel masendushetkedel ei oska sellise asjani teed leida...

Mõte läheb siinkohal tagasi paari päeva tagusesse aega, mil mul soovitati ennast purju juua ja ma ei osanud selle peale muud öelda, kuiet ühe oma sõbra olen ma seetõttu suuresti kaotanud, et ma temaga joomises sammu pidada ei jaksanud, et nii nõrk olen ma sellel teemal, mis omaalgatuslikust purjujoomisest me siis veel räägime...

Kui ootad kirja, siis...

...homseks jäta pisarad:



Igaüks meist teeb oma valikud. Ja mis ma sinna parata saan, et ma ootan, vastust (ja seesama fraas sellest eelnevast laulust mu peas kumiseb). Ühel teisel juhul olen juba vastuse ootamisest loobunud ja andnud endale lubaduse, et (sõnadeta väljendatud) vaikusesoov saab täidetud ja vaikus jääb püsima. Kuid antud juhul on, ootus ja lootus ja kas see on siis tõesti nii vale, et ma usaldan seda tunnet, et tuleb vastus. Eks igaühel on oma põhjused, miks ja millal, kuid iga järgmine (vaikuse)päev tekitab aina sügavamaid haavu... Olen selle üle nüüd palju mõelnud ja iseendast ka aina enam aru saanud - et miks ma ennast avada ei taha, ei taha asjatut lootust üles puhuda, ei saa ennast täiesti vabaks lasta... Sest mul on kogemus ja see on suuresti ühesuunaline - ikka selles valguses, et ma pole piisavalt oluline, ei oma piisavat väärtust (ja see tõdemus teeb haiget). Eks püüan oma jõuvarusid (või pigem usuraase) kokku võtta ja ennast lohutada mõttega, et ju siis on mingid teised asjad, mis takistavad mulle vastamast. Lisaks tajun seda, et ma ikka üldse ei oska, kohe üldse mitte, suhelda ja olla ja hakkama saada. Sellest ma sugugi ei räägi, et mõnel juhul võimaldab distants haigetsaamist vältida...

Irooniline on see, et selle kõige läbi mõistan ma väga hästi seda, kuivõrd ma vajan, teisi inimesi, aga ju teistel siis seesugust vajadust pole ja nende elud on toimetusi-olulisi-inimesi täis, sest vaikus on püsiv ja kõikehõlmav, ei kippu ega kõppu.

Ootamatu kohtumine

Eks see ole ikka nii, et kui ringi liigun või näiteks valgusfoori taga seisatan, siis hoian pilgu taevas - ehk on kedagi seal toimetamas näha (ja kui teistel inimestel on sel puhul võib-olla igav, siis ikka leian mõne linnu, kes omi asju ajab ja mu tähelepanu, kasvõi osaliselt, endale saab).

Täna sõitsin meie kodupõllu (veel saab seda põlluks nimetada, sest heinapallid on seal peal ja loodetavasti see nii ka jääb, kuigi jah, meie küla poolt juba suur ehitustegevus käib ja viimase poole aataga on kerkinud paarkümmend maja ning ehitustegevus jätkub) teed mööda ja pilku ettepoole heites nägin, et miski suur lind on põllu kohal lendamas.

Mõtted hakkasid kohe liikuma sinnapoole, et ei tea, kas saan siis viimaks mõnda kotkast või kullilist lähemalt nägema - olen neid sellesama põllu peal ikka aeg-ajalt kohanud, aga mitte nii lähedalt, et neid mõnusasti vaadelda ja ka identifitseerida saaks.

Sõitsin siis edasi ja nägin, et lind laskus põllule. Ega siis muud, kui enam-vähem selle koha peal, kus ta madalale ära kadus, auto teeserva võtta ja oodata, mis juhtuma hakkab. Ega läinudki palju aega mööda, kui lind põllult õhku tõusis ja tiivad laiali laotas - oli ikka suur tegelane küll. Aga kui ta sedasi tiivad laiali laotanud oli ja ma teda paremini nägin, siis sain aru, et tegu on haigruga - seda linnuliiki olen varemaltki meie põllul kohanud, nende hääli kuulnud, aga seda ma ei teadnud, et nad meil ka talvituvad ja seetõttu oli see minu jaoks päris ootamatu kohtumine.

Kuna ma päris kindel oma arusaamas ja liigimääratlemises ei olnud ja lind muidugi lendas minust kaugele eemale, siis tuli see asi üle uurida - tuleb välja, et jah, haigrud talvituvad meil tõesti, küll üksikud, aga siiski.

Selle teemaga haakub kenasti minu viimase aja värvikam linnuelamus. Koduõuel nägin mitmel hommikul järjepanu üht pasknäärt (ma siiski arvan, et ikka üks ja sama lind oli), enam-vähem ühel ja samal kellaajal. Aga iga kord, kui ma fotokaamera kätte võtsin, et teda pildi peale püüda, oli ta nagu võluväel kadunud. Ja siis, ühel hommikul, oli see pasknäär minuga nii lahke, et mitmekümne minuti jooksul poseeris ta mulle lahkesti. Minu osaks polnudki siis teha muud, kui muudkui nupule vajutada, kaamerat ümber seadistada ja taaskord nupule vajutada.

Ja kuidagi on nüüd nii, et pärast seda fotosessiooni, kui järgmisel päeval tuli lumi maha, pole teda näha olnud. See oligi justkui tema viis pakkuda mulle mõnusat meelelahutust enne, kui pikemaks ajaks paus tuleb...

Heas ja halvas...

Üks stseen eilsest õhtust pani mind mõtlema.

Stseen oli siis selline, kus naine tuli oma purjus meest koju viima ja oli mehe oleku pärast suhteliselt endast väljas (kuigi, kell polnud isegi veel üle südaöö ja mehele vastu tulla oli vist üks suhteliselt tavapärane tegevus).  Mees oli ennast nõnda purju joonud, et tema õelam ja tigedam pool selgesti esile tuli. Sinna juurde suur saamatus ja vastutustundetus.

Ja nii ma siis vaatasin seda olukord pealt ja mõtlesin, et mina niimoodi küll ei tahaks, sellist meest ja selliseid olukordi. Ja kõrvalt sain aru, et see oli see, mille teemal abiellumisel ikka lubadusi antakse, et nii heas kui ka halvas toeks ja abiks olla.

Teine mõte, mis mulle pähe tuli, oli see, et selleks, et inimese tõelist olemust tabada, tuleb ta purju joota - siis on selge, millise inimesega tegemist on. Konkreetse inimese puhul oli see nähtud sisu, kas just üllatuseks, aga pigem selline nentimine - ah siis sellised mõtted on inimese sees.

Kolmas mõte oli see uhke auto, mille mees naisele just ostnud oli ja millega naine siis kohale sõitis - et kas sellised kingitused on need, mis panevad leppima, taluma, soovima, tahtma?

Ja veel üks mõte, mis mulle eilsest õhtust kaasa anti, oli see, kuidas üks meesolevus rääkis loo, kuidas ta oma lapsi armastab ja kuidas on lastele hea isa, et nad siis naisega on niimoodi rääkinud, et kui nad lapsi hästi kasvatavad ja neile headeks vanemateks on, siis võib-olla hakkavad nad millalgi ka teineteist armastama.

Kogu see teema taandus minu jaoks ikka sinna, kuhu ma enamasti jõuan - et ma vist ei oska(kski) ega suuda(kski) kellegagi koos elada, olla, pole piisavalt tolerantne ja selle nii-heas-kui-halvas puhul tuleks minu jaoks mingil hetkel mingi piir ette (vähemalt eilne aus sisemine tunne oli küll selline). Ja et minu armastuse otsimise-leidmise soov kuulub pigem ulme valdkonda ja eks see ikka üks tühi tallamine on...

Imeline maailm ehk ikka leidub keegi

Tükk aega olen mõelnud oma blogi pealkirjale ja juhtlausele - et ikka ja aina on mul siin, vähemalt viimasel ajal, kirjutada neist asjadest, mis kogu sellele asjale irooniamaigu juurde annavad. Ja kuidagi nagu veidi kriipinud on selline tunne. Et kas siis tõesti imelist ja ilusat ja head elus ei leidugi, millest kirjutada...

Aga, ju see õhus olev mõte, et peab olema ka midagi ülimalt positiivset, millest kirjutada, nõudis ikka realiseerumist. Ja nõnda siis saangi sel korral kirjutada oma tõeliselt imelisest kogemusest, mis tegelikult läheb päris hästi kokku ühe suurema mustriga, mida aeg-ajalt ikka täheldanud olen.

Lugu siis seesugune, et tuli mul taaskord asendada üht teist treenerit, ühel teisel spordialal, kes ei saanud oma treeningut läbi viia. Ja saalis oli siis terve rida poisse ja üks tüdrukki, parajas puberteedieas. Mõned lõbusamad, mõned tõredamad, aga sellistena, nagu nad on. Mina, oma suures naiivsuses, nagu hiljem selgus, panin neid tegema harjutusi, mida neil on vaja selleks, et oma mänguoskust parandada, aga milleks nad tegelikult veel valmis polnud. Aga kui see siis kuidagi tujutult ja suurte tulemusteta toimus, asus mulle korraga appi üks vanem poiss nende trennitegijate seast, võttis selle asja korraldamise sujuvalt üle. Ja tegi ja toimetas ja saigi kõik toimima, nagu vaja. Neil hetkedel, kui ta nägi, et mingid asjad ei toimi, sain teda julgustada vaid oma kogemusega, et ta on sama optimilistlik, kui mina. Aga, tegelikult sai ta, ala paremini tundes ja oma suurema kogemusega mulle appi tulles, väga suurepäraselt hakkama. Ja eks ma siis kiitsin teda ja tänasin ja saime siis kahekesi selle asja enam-vähem kenasti lõpule viidud.

Aga teadmine, mis mulle sellest kogemusest kaasa tuli, oli selline - ikka leidub keegi, kes on valmis appi tulema, kui näeb, et hädas olen. Ja selles valguses on mul viimasel ajal ikka päris mitmeid hetki ja kogemusi, kus inimesed ongi ulatanud oma abikäe ja siiralt ja heatahtlikult andnud enda parima, et mind toetada ja abistada. Ja see on tegelikult ju imeline.

Selles valguses võib-olla ongi hea lisada eile kuuldud lause, taaskord ühe noormehe suust, kes mulle appi tuli, kui mul abi vaja oli ja kui teda selle eest tänasin: "Sina tulid meile appi, nüüd on meie kord Sind aidata!"