Tükk aega olen mõelnud oma blogi pealkirjale ja juhtlausele - et ikka ja aina on mul siin, vähemalt viimasel ajal, kirjutada neist asjadest, mis kogu sellele asjale irooniamaigu juurde annavad. Ja kuidagi nagu veidi kriipinud on selline tunne. Et kas siis tõesti imelist ja ilusat ja head elus ei leidugi, millest kirjutada...
Aga, ju see õhus olev mõte, et peab olema ka midagi ülimalt positiivset, millest kirjutada, nõudis ikka realiseerumist. Ja nõnda siis saangi sel korral kirjutada oma tõeliselt imelisest kogemusest, mis tegelikult läheb päris hästi kokku ühe suurema mustriga, mida aeg-ajalt ikka täheldanud olen.
Lugu siis seesugune, et tuli mul taaskord asendada üht teist treenerit, ühel teisel spordialal, kes ei saanud oma treeningut läbi viia. Ja saalis oli siis terve rida poisse ja üks tüdrukki, parajas puberteedieas. Mõned lõbusamad, mõned tõredamad, aga sellistena, nagu nad on. Mina, oma suures naiivsuses, nagu hiljem selgus, panin neid tegema harjutusi, mida neil on vaja selleks, et oma mänguoskust parandada, aga milleks nad tegelikult veel valmis polnud. Aga kui see siis kuidagi tujutult ja suurte tulemusteta toimus, asus mulle korraga appi üks vanem poiss nende trennitegijate seast, võttis selle asja korraldamise sujuvalt üle. Ja tegi ja toimetas ja saigi kõik toimima, nagu vaja. Neil hetkedel, kui ta nägi, et mingid asjad ei toimi, sain teda julgustada vaid oma kogemusega, et ta on sama optimilistlik, kui mina. Aga, tegelikult sai ta, ala paremini tundes ja oma suurema kogemusega mulle appi tulles, väga suurepäraselt hakkama. Ja eks ma siis kiitsin teda ja tänasin ja saime siis kahekesi selle asja enam-vähem kenasti lõpule viidud.
Aga teadmine, mis mulle sellest kogemusest kaasa tuli, oli selline - ikka leidub keegi, kes on valmis appi tulema, kui näeb, et hädas olen. Ja selles valguses on mul viimasel ajal ikka päris mitmeid hetki ja kogemusi, kus inimesed ongi ulatanud oma abikäe ja siiralt ja heatahtlikult andnud enda parima, et mind toetada ja abistada. Ja see on tegelikult ju imeline.
Selles valguses võib-olla ongi hea lisada eile kuuldud lause, taaskord ühe noormehe suust, kes mulle appi tuli, kui mul abi vaja oli ja kui teda selle eest tänasin: "Sina tulid meile appi, nüüd on meie kord Sind aidata!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar