Eks elus ole ikka nii, et tõusud ja mõõnad käivad käsikäes ja eks seetõttu peaks ma ju selleks kõigeks valmis olema. Aga kas samamoodi käivad käsikäes ka soojus ja jahedus, lähedus ja kaugus?
Minu elukogemus näitab, et just nõnda see asi ongi. Ja nõnda ma olengi selles rattas sees, mis kord taeva poole veab, siis käib tipus ära ja kihutab suure kiirusega maapinna suunas.
Ise mõtlen ma selle kõige juures, et miks pagana pärast on mul nii lihtne kõige hea ja ilusaga kaasa minna ja miks peavad need kukkumised nii rängad olema? Eks tean ka vastust - ma olen usaldav ja naiivne ja vaatamata sellele, et ma ammu enam ei looda, on ikkagi nii lihtne lasta asjadel minna, lasta ennast kaasa kiskuda...
Ja kuna see kõik juba ringiratast käib, siis olen jälle tagasi selles seisus, kus olin nädal aega tagasi ja mul tuleb kõigega otsast peale alustada! Või mis nädal tagasi, poolteist nädalat tagasi juba.
Ärgem unustagem ära ka seda, et iga sõna jätab jälje, mõned kohe iseäranis sügavad...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar