kolmapäev, 24. jaanuar 2018

Millal siis asja pärast?

Täna on siis see päev, kui taaskord saab selgeks, kas üks minister saab oma ametikohal jätkata või mitte. Ja seda ainuüksi ühe väljaütlemise pärast. Mina, kes ma olen oma elus palju meestega kokku puutunud, ei oma tegelikult suuremat illusiooni sellel teemal, kuidas ja millest mehed mõtlevad ja nõnda polnud selle ministri väljaütlemises minu jaoks mingit uudist, kuigi jah, intelligentsemad meesisendid peaksid suutma oma väljendumissoove kontrollida, ehk siis juhtida seda, mida ja millal nad ütlevad.

Aga, kummaline on see praegu tekkinud olukord selle pärast, et asja esialgsest sisust on eemale liigutud, see on sootuks unustatud ja nüüd on teravik suunatud hoopis kõrvalseisjale. Olgu siis pealegi, kui selline on üldsuse soov ja see, et tegelik "tegija" nõndamoodi kõrvale jäi, on praegu saanud asjade loomulikuks käiguks. Ja võiks ju tsiteerida Eesti filmiklassikat: "Oma näoga päästa naise ilu!"

Kuid, üldises plaanis häirib mind praegusel juhul, nagu ka ühe ministri eelmise umbusaldusavalduse juures see, et ühtegi ministrit ei soovita umbusaldada selle töö pärast, mida nad teinud on/teevad, ikka on umbusaldusavaldused seotud suuremalt jaolt otsitud põhjustega. Miks ei ole seda jõudu-jaksu-tugevust, et ministreid umbusaldada selle pärast, millisesse seisu on nende otsused Eesti viinud - aina kasvavad eelarveaugud, segadused maksudega on vaid peamised viimase aja teemad.

Ma ei taha siinkohal teha üldistavat järeldust, mis tavaliselt sellistes olukordades kehtib - kui sisu ei suudeta hallata, hakatakse tegelema formaalsustega (mitmeid kordi elus nähtud ja kogetud tõsiasi). Vähemalt sellisesse valgusesse asetub kõik toimuv minu jaoks praegu. Ja kurb on see, et Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva lävepakul on riigitüüri juures vaid vähe neid, kes tegelikult tahavad Eesti elu paremaks teha, Eesti elu edasi viia - ikka taandub kõik sellele, et tahetakse riigipiruka juures olla, riigipirukast osa saada (sellest on kantud ka see praegune umbusaldusavaldus ju)...

Ja retoorilise küsimusena tuleb mul siia pead vangutades lisada: kas ma ikka tõesti oleksin pidanud endale eesmärgiks seadma Eesti presidendiks saamise (tean-tean, ma ei oleks niikuinii kvalifitseerunud, aga mõttemõlgutusi sellel teemal võin ju ikka kedrata)?

2 kommentaari:

viive ütles ...

Ma seda presidendi-asja küll ei välistaks, kui ikka isu on, siis... elu on üllatusi täis :)

J ütles ...

Oh, Sind, humoristi küll!

Ja võib-olla on asi nii, et ma enam suurt ei plaani midagi teha seepärast, et "mina tean, et saan ja oskan ja suudan" (see teadmine ja tunne jäi 20 aasta taha)!

PS Ma arvan, et ma ei suudaks, nii palju nägu teha, kui vaja on ;-)