Üks stseen eilsest õhtust pani mind mõtlema.
Stseen oli siis selline, kus naine tuli oma purjus meest koju viima ja oli mehe oleku pärast suhteliselt endast väljas (kuigi, kell polnud isegi veel üle südaöö ja mehele vastu tulla oli vist üks suhteliselt tavapärane tegevus). Mees oli ennast nõnda purju joonud, et tema õelam ja tigedam pool selgesti esile tuli. Sinna juurde suur saamatus ja vastutustundetus.
Ja nii ma siis vaatasin seda olukord pealt ja mõtlesin, et mina niimoodi küll ei tahaks, sellist meest ja selliseid olukordi. Ja kõrvalt sain aru, et see oli see, mille teemal abiellumisel ikka lubadusi antakse, et nii heas kui ka halvas toeks ja abiks olla.
Teine mõte, mis mulle pähe tuli, oli see, et selleks, et inimese tõelist olemust tabada, tuleb ta purju joota - siis on selge, millise inimesega tegemist on. Konkreetse inimese puhul oli see nähtud sisu, kas just üllatuseks, aga pigem selline nentimine - ah siis sellised mõtted on inimese sees.
Kolmas mõte oli see uhke auto, mille mees naisele just ostnud oli ja millega naine siis kohale sõitis - et kas sellised kingitused on need, mis panevad leppima, taluma, soovima, tahtma?
Ja veel üks mõte, mis mulle eilsest õhtust kaasa anti, oli see, kuidas üks meesolevus rääkis loo, kuidas ta oma lapsi armastab ja kuidas on lastele hea isa, et nad siis naisega on niimoodi rääkinud, et kui nad lapsi hästi kasvatavad ja neile headeks vanemateks on, siis võib-olla hakkavad nad millalgi ka teineteist armastama.
Kogu see teema taandus minu jaoks ikka sinna, kuhu ma enamasti jõuan - et ma vist ei oska(kski) ega suuda(kski) kellegagi koos elada, olla, pole piisavalt tolerantne ja selle nii-heas-kui-halvas puhul tuleks minu jaoks mingil hetkel mingi piir ette (vähemalt eilne aus sisemine tunne oli küll selline). Ja et minu armastuse otsimise-leidmise soov kuulub pigem ulme valdkonda ja eks see ikka üks tühi tallamine on...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar